vihjates autori eluaastatele (1955-1991) ja ühtlasi faktile, et autoril oli AIDS, et ta elas Prantsusmaal, siis, jah, teil on õigus: "lugeja ei eksi - ja seda ka autor ei varja - et tegelaskuju nimega Muzil ei ole keegi muu kui Michel Foucault, kellega autor tutvus isikilikult 1977. aastal."
Kuid teosest ei tasu loota Foucault' elulugu, pigem - ja tegu on ju autori autobiograafilise romaaniga - figureerib Foucault loos vilksamisi, peamiselt seoses Foucault' haiguse ja viimaste aastate ning surmaga.
Ühtlasi saadab raamatut ühe kummalise asjana - minu jaoks - üks pikimaid lauseid, mida ma elu sees olen lugenud (lk 31-33, seega u 3 lk; kuigi ma kahtlen kas see oli taotuslik, pealegi võis siinkohal tegu olla tõlke iseärasusega - kusjuures sellegipoolest oli tekst ladusalt loetav). Sekka mõned humoorikad kohad, näiteks hetk, mil peategelane Hervé mainis Muzilile (st Foucault'le) AIDSi, mille peale too:
[...] kukutas ennast pöörates pöörases naeruhoos kanapeelt põrandale: "Vähk, mis võtab ainult homosid, ei, see oleks liiga ilus, et olla tõsi, ma suren naeru kätte!" (lk 12)
Või: "Doktor Chandi oli mind hoiatanud, et tolle teenistuse õed on väga lahked. Kahtlemata olid nad seda temaga, kui ta käis seal kolmapäeva hommikuti haigeid vastu võtmas." (lk 35)
Või pisut musta huumoriga vürtsitatut:
"Doktor Chandi, kellelt ma olin telefoni teel Claude-Bernard'i haiglasse minekuks streigipäevi arvestades täpsemat juhatust küsinud, kuna olin paberitüki kuu aega varem tehtud täpsete märkmetega kuhugi ära kaotanud, see doktor Chandi oli öelnud mulle lihtsalt: "Ah jaa, teie vereanalüüsid, kas need on juba homme? Jumal, küll aeg läheb ruttu!" Ma mõtlesin pärast, et kas ta oli öelnud selle lause meelega, tahtes mulle mõista anda, et mu aeg on nüüd juba loetud ja et ma ei peaks seda raiskama, kirjutades mingi teise nime all või kellestki teisest peale enda [...]" (lk 34)
Sellegipoolest on tegu ennekõike AIDSikirjandusega, nii nagu tutvustab seda raamatu lõpus saatesõnana Tõnu Õnnepalu. Nii nagu romantismi ajal oli selleks "uue elukogemuse andjaks" ning kaasnähuks tuberkuloos (nt Turgenevi "Eelõhtul"), siis nüüd on selleks "uueks ja müstiliseks haiguseks" AIDS:
"Usuti, et uus (vähemalt pärast orgiat uus) on ka tunnetusvõimalus, mida see dramaatiline haigus oma kindla, kuid pikatähtaegse surmaga pakub; et taasavastatud surm võib anda mingi uue elu kunstidele, heita uut valgust pärastsõjaaegsetele ideedele indiviidist, tema vabadusest, tema seksuaalsusest ja ajaloost." (lk 173)
Ja tõepoolest, teos mõjub küllaltki "tõetruult", ilmselt piisab kui vihjata üksnes sellele, et autor suri juba järgmise aasta detsembris pärast teose ilmumist.
Kõige paremini võtab seda muidugi kokku T. Õ. saatesõna lõpuosa:
"Mis puutub kirjandusse, siis pole AIDS ise muidugi ei parem ega halvem kui mistahes "aine". Sellisena pole tal õigupoolest mitte mingit tähtsust, selles mõttes on ta vaid (juba) mööduv moevool, nii nagu on moes olnud näiteks kurtisaanide-romaanid või talupojaromaanid. Kirjanduse ülesandeks pole jutustada meile, mis on AIDS, ega ka mitte "kirjeldada" AIDSihaige spetsiifilisi kannatusi. Kui kirjandusel on mingi ülesanne, siis on see aidata meil näha meie enda hinge. Vahendid ja "aine" võivad sealjuures olla nii- või naasugused, täiesti ükskõik missugused. Ka Hervé Guibert'i AIDS on tal lihtsalt käepärast kui saatus, on tõepoolest tema "aine", tema savi. Guibert oli ka fotograaf, on avaldanud fotoraamatu Ainus nägu. Nendel piltidel pole AIDSist sõnagi (sest piltidel pole sõnu), aga nägu, mida nad püüavad, on siiski seesama, tuttav." (lk 175)
Mõned silmajäänud momendid:
"87. aasta 31. detsembri keskööl me suudlesime üksteist Alibi baaris, Jules, Berthe ja mina, ja vaatasime üksteisele silma. Imelik on uut aastat pühitseda, kui on reaalne oht, et tervet seda aastat sa näha ei saagi, pole vist piiripealsemat olukorda kui selline; et sellest terve nahaga välja tulla, peab ilmutama teatavat loomulikuks teeseldud uljust, välja ütlemata jätmise kahemõttelist avameelsust, kokkuleplust tagamõtete osas, mida katab naeratuse krohv ja mida vannutakse ühises naerus, sellal kui uusaastasoovid värelevad saatuslikust kuigi kergemeelseks tehtud pidulikkusest." (ptk 48 algus, lk 89)
"Me sattusime kohe portreele, mille nimeks oli "Kurb väike poiss" ja mis oleks kindlasti võinud olla lapsepõlveülesvõte Muzilist, keda ma polnud pildi peal kunagi selleealisena näinud: õpihimuline ja melanhoolne ilme, korraga jonnakas ja nõutu, endassesuletud, aga kogemustejanune." (ptk 32, lk 63)
""See on tõsi, et ta on surnud? Ah? Ta on ikka surnud, jah?" Kõige vähem tahtsin ma vastust kuulda, ma andsin juba jalgadele valu. Ma kihutasin Austerlitzi sillale, röökides kõigest kõrist seda Fran´aoise Hardy laulu, mille Etienne Daho mulle oli õpetanud:
"Ja kui ma lähen ära enne sind,
Siis ole kindel, et ma olen ikka seal
Ma saan üheks vihma, tuule,
Päikese ja elementidega,
Et peatada aeg.
Õhk saab soojaks ja kergeks,
Just nagu sulle meeldib
Ja kui sa ka kohe aru ei saa,
Siis varsti tunned sa mu ära,
Sest ma saan kurjaks ka,
Ma heidan ühte tormiga,
Et sul hakkaks külm ja paha
Õhk saab sama hirmsaks kui mu valu.
Ja kui sa ikkagi unustad meid,
Siis pean ma sinnapaika jätma vihma,
Päikese ja elemendid
Ja päris maha jätma sinugi
Ja maha jätma meid,
Nii et õhus pole enam muud kui tuul,
Tuul nagu unustus."
(ptk 37, lk 69)
"David ütles mulle, et Stéphane pooks ennast meeleheitest üles, kui ühel päeval peaks AIDSivastane ravim leitama. Ma kohtasin üht vana psühhiaatrist sõpra, kes töötas tema ühingus ja kes oli, nagu ta mulle jutustas, leidnud kavala nõksu AIDSihaigetega rääkimiseks, ta nimelt ütles neile: "Ärge katsugegi mind veenda, et te pole sel või teisel haigusele eelnenud eluhetkel surra soovinud! Psüühilised faktorid on AIDSi vallapääsemise juures määravad. Te olete surma tahtnud ja palun väga, siin ta ongi."
(ptk 45, lk 86)
"Üks haiglaõde nabis mu koridoris kinni ja ütles, et mul pole õigust seal ilma eelneva loata olla, sest ma pole lähisugulane, ma pidavat käima arsti juures ja loa võtma, külastajatel hoiti silma peal, sest kardeti, et mõni raipeõgija pääseb Muzili pildistama."
(ptk 36, lk 67)
"Kui küree maja ukse lahti tegi, nägi ta kohe trepiotsalt, täpselt oma esimese pilgu vaateväljas, mida raamisid uksepiidad, kanapeel külitavat paljast Poeeti, kes tõusis püsti, et tal viisakalt ja pisut külmalt kätt suruda. Mina varitsesin samal ajal küree reaktsiooni, jah, talle oli esimest korda tema kirkliku karjääri jooksul antud näha tõelist nägemust: ta oli pimestatud, korraga rabatud ja elustunud sellest pimestusest, valmis põlvili heitma. Et ennast koguda, haaras ta laualt Dante Põrgu, mille kaanejoonistus kujutas segiläbi alla pudenevaid ingleid, neid reetjaid ja langenuid, ning lausus: "Kuradit pole olemas, see on puhtalt inimeste väljamõeldis." Ta tegi ettepaneku, et me tuleksime kiriklasse šampanjat jooma ja üksteisele oma uusaastasoove soovima."
(ptk 48, lk 91)
"Me olime Jules'iga lõpuks otsustanud teha selle kuulsa HIV-positiivsuse testi, mida nõudvaid ettekirjutusi oli juba terve virn nende viimaste aastate jooksul doktor Chandi sahtlisse kogunenud. Vähemalt 1988. aasta jaanuaris oli Jules veel kindel, et me mõlemad oleme HIV-negatiivsed ja et doktor Chandi on märatseja hull, kes tänu oma ebakompetentsusele patsiente ilmaasjata hirmutab. Sellepärast ta tahtiski, et me selle testi teeksime, eriti mina oma iseloomu juures: see rahustaks mind. Ka David, kes polnud mu haigusi kunagi uskuda tahtnud, ütles mulle irvitades, et see oleks mulle paras põnts, kui mind seataks fakti ette, et ma olen HIV-negatiivne, mis osutaks ühtlasi mu seksuaalkogemuste vaesusele, ja et ma oleksin siis sunnitud ennast ära tapma, meeleheitest, et ma pole HIV-positiivne."
(ptk 49, lk 92)
"Ta ootas, kuni ma omadega valmis sain. Õde küsis, täpsustades andmeid mu kaardil: "Mis ajast saadik te oma HIV-positiivsusest teadlik olete?" Ma olin nii üllatunud, et ei suutnud vastata. Analüüside tulemused pidime me kätte saama kümnekonna päeva jooksul, veel enne testi tulemust, ja täpselt nii kaua pidin ma elama teadmatuses või teadmatuse teeskluses [...]."
(ptk 49, lk 94)
Kokkuvõttes ja üldjoontes, minu lugemismaitse järgi: nii sisult kui stiililt mitte just ülemäära nauditav lugemine, kuid omal autobiograafilisel moel kahtlemata midagi ainulaadset. Kes juhtumisi otsib raamatust Foucault' elulugu, siis ka seda raamat ei paku (ega peagi pakkuma, sest mõistagi pole tegu Foucault' autobiograafiaga).
Samas mainiks (et mitte öelda: soovitaks!) siia juurde ka kohe Susan Sontagi Haigus kui metafoor. Aids ja selle metafoorid.
Andmed:
Originaal: Hervé Guibert, À l'ami qui ne m'a pas sauvé la vie"
Editions Gallimard, 1990;
tõlge: Sõbrale, kes ei päästnud mu elu; Tallinn, Kupar, 1996;
lehekülgi: 175.
No comments:
Post a Comment