Hervé Guibert "Sõbrale, kes ei päästnud mu elu"

Mõtlesin, et kasulik oleks küll kirjutada värskeltilmunud raamatutest, kuid ometi jääb silma ka midagi vanemat. Seekord Hervé Guibert'i "Sõbrale, kes ei päästnud mu elu". Raamat tuli teemaks ühes Foucault'-teemalises loengus/seminaris. Nimelt:

vihjates autori eluaastatele (1955-1991) ja ühtlasi faktile, et autoril oli AIDS, et ta elas Prantsusmaal, siis, jah, teil on õigus: "lugeja ei eksi - ja seda ka autor ei varja - et tegelaskuju nimega Muzil ei ole keegi muu kui Michel Foucault, kellega autor tutvus isikilikult 1977. aastal."

Kuid teosest ei tasu loota Foucault' elulugu, pigem - ja tegu on ju autori autobiograafilise romaaniga - figureerib Foucault loos vilksamisi, peamiselt seoses Foucault' haiguse ja viimaste aastate ning surmaga.

Ühtlasi saadab raamatut ühe kummalise asjana - minu jaoks - üks pikimaid lauseid, mida ma elu sees olen lugenud (lk 31-33, seega u 3 lk; kuigi ma kahtlen kas see oli taotuslik, pealegi võis siinkohal tegu olla tõlke iseärasusega - kusjuures sellegipoolest oli tekst ladusalt loetav). Sekka mõned humoorikad kohad, näiteks hetk, mil peategelane Hervé mainis Muzilile (st Foucault'le) AIDSi, mille peale too:
[...] kukutas ennast pöörates pöörases naeruhoos kanapeelt põrandale: "Vähk, mis võtab ainult homosid, ei, see oleks liiga ilus, et olla tõsi, ma suren naeru kätte!" (lk 12)

Või: "Doktor Chandi oli mind hoiatanud, et tolle teenistuse õed on väga lahked. Kahtlemata olid nad seda temaga, kui ta käis seal kolmapäeva hommikuti haigeid vastu võtmas." (lk 35)

Või pisut musta huumoriga vürtsitatut:

"Doktor Chandi, kellelt ma olin telefoni teel Claude-Bernard'i haiglasse minekuks streigipäevi arvestades täpsemat juhatust küsinud, kuna olin paberitüki kuu aega varem tehtud täpsete märkmetega kuhugi ära kaotanud, see doktor Chandi oli öelnud mulle lihtsalt: "Ah jaa, teie vereanalüüsid, kas need on juba homme? Jumal, küll aeg läheb ruttu!" Ma mõtlesin pärast, et kas ta oli öelnud selle lause meelega, tahtes mulle mõista anda, et mu aeg on nüüd juba loetud ja et ma ei peaks seda raiskama, kirjutades mingi teise nime all või kellestki teisest peale enda [...]" (lk 34)

Sellegipoolest on tegu ennekõike AIDSikirjandusega, nii nagu tutvustab seda raamatu lõpus saatesõnana Tõnu Õnnepalu. Nii nagu romantismi ajal oli selleks "uue elukogemuse andjaks" ning kaasnähuks tuberkuloos (nt Turgenevi "Eelõhtul"), siis nüüd on selleks "uueks ja müstiliseks haiguseks" AIDS:

"Usuti, et uus (vähemalt pärast orgiat uus) on ka tunnetusvõimalus, mida see dramaatiline haigus oma kindla, kuid pikatähtaegse surmaga pakub; et taasavastatud surm võib anda mingi uue elu kunstidele, heita uut valgust pärastsõjaaegsetele ideedele indiviidist, tema vabadusest, tema seksuaalsusest ja ajaloost." (lk 173)

Ja tõepoolest, teos mõjub küllaltki "tõetruult", ilmselt piisab kui vihjata üksnes sellele, et autor suri juba järgmise aasta detsembris pärast teose ilmumist.

Kõige paremini võtab seda muidugi kokku T. Õ. saatesõna lõpuosa:

"Mis puutub kirjandusse, siis pole AIDS ise muidugi ei parem ega halvem kui mistahes "aine". Sellisena pole tal õigupoolest mitte mingit tähtsust, selles mõttes on ta vaid (juba) mööduv moevool, nii nagu on moes olnud näiteks kurtisaanide-romaanid või talupojaromaanid. Kirjanduse ülesandeks pole jutustada meile, mis on AIDS, ega ka mitte "kirjeldada" AIDSihaige spetsiifilisi kannatusi. Kui kirjandusel on mingi ülesanne, siis on see aidata meil näha meie enda hinge. Vahendid ja "aine" võivad sealjuures olla nii- või naasugused, täiesti ükskõik missugused. Ka Hervé Guibert'i AIDS on tal lihtsalt käepärast kui saatus, on tõepoolest tema "aine", tema savi. Guibert oli ka fotograaf, on avaldanud fotoraamatu Ainus nägu. Nendel piltidel pole AIDSist sõnagi (sest piltidel pole sõnu), aga nägu, mida nad püüavad, on siiski seesama, tuttav." (lk 175)

Mõned silmajäänud momendid:

"87. aasta 31. detsembri keskööl me suudlesime üksteist Alibi baaris, Jules, Berthe ja mina, ja vaatasime üksteisele silma. Imelik on uut aastat pühitseda, kui on reaalne oht, et tervet seda aastat sa näha ei saagi, pole vist piiripealsemat olukorda kui selline; et sellest terve nahaga välja tulla, peab ilmutama teatavat loomulikuks teeseldud uljust, välja ütlemata jätmise kahemõttelist avameelsust, kokkuleplust tagamõtete osas, mida katab naeratuse krohv ja mida vannutakse ühises naerus, sellal kui uusaastasoovid värelevad saatuslikust kuigi kergemeelseks tehtud pidulikkusest." (ptk 48 algus, lk 89)

"Me sattusime kohe portreele, mille nimeks oli "Kurb väike poiss" ja mis oleks kindlasti võinud olla lapsepõlveülesvõte Muzilist, keda ma polnud pildi peal kunagi selleealisena näinud: õpihimuline ja melanhoolne ilme, korraga jonnakas ja nõutu, endassesuletud, aga kogemustejanune." (ptk 32, lk 63)

""See on tõsi, et ta on surnud? Ah? Ta on ikka surnud, jah?" Kõige vähem tahtsin ma vastust kuulda, ma andsin juba jalgadele valu. Ma kihutasin Austerlitzi sillale, röökides kõigest kõrist seda Fran´aoise Hardy laulu, mille Etienne Daho mulle oli õpetanud:
"Ja kui ma lähen ära enne sind,
Siis ole kindel, et ma olen ikka seal
Ma saan üheks vihma, tuule,
Päikese ja elementidega,
Et peatada aeg.
Õhk saab soojaks ja kergeks,
Just nagu sulle meeldib
Ja kui sa ka kohe aru ei saa,
Siis varsti tunned sa mu ära,
Sest ma saan kurjaks ka,
Ma heidan ühte tormiga,
Et sul hakkaks külm ja paha
Õhk saab sama hirmsaks kui mu valu.
Ja kui sa ikkagi unustad meid,
Siis pean ma sinnapaika jätma vihma,
Päikese ja elemendid
Ja päris maha jätma sinugi
Ja maha jätma meid,
Nii et õhus pole enam muud kui tuul,
Tuul nagu unustus."

(ptk 37, lk 69)

"David ütles mulle, et Stéphane pooks ennast meeleheitest üles, kui ühel päeval peaks AIDSivastane ravim leitama. Ma kohtasin üht vana psühhiaatrist sõpra, kes töötas tema ühingus ja kes oli, nagu ta mulle jutustas, leidnud kavala nõksu AIDSihaigetega rääkimiseks, ta nimelt ütles neile: "Ärge katsugegi mind veenda, et te pole sel või teisel haigusele eelnenud eluhetkel surra soovinud! Psüühilised faktorid on AIDSi vallapääsemise juures määravad. Te olete surma tahtnud ja palun väga, siin ta ongi."
(ptk 45, lk 86)

"Üks haiglaõde nabis mu koridoris kinni ja ütles, et mul pole õigust seal ilma eelneva loata olla, sest ma pole lähisugulane, ma pidavat käima arsti juures ja loa võtma, külastajatel hoiti silma peal, sest kardeti, et mõni raipeõgija pääseb Muzili pildistama."
(ptk 36, lk 67)

"Kui küree maja ukse lahti tegi, nägi ta kohe trepiotsalt, täpselt oma esimese pilgu vaateväljas, mida raamisid uksepiidad, kanapeel külitavat paljast Poeeti, kes tõusis püsti, et tal viisakalt ja pisut külmalt kätt suruda. Mina varitsesin samal ajal küree reaktsiooni, jah, talle oli esimest korda tema kirkliku karjääri jooksul antud näha tõelist nägemust: ta oli pimestatud, korraga rabatud ja elustunud sellest pimestusest, valmis põlvili heitma. Et ennast koguda, haaras ta laualt Dante Põrgu, mille kaanejoonistus kujutas segiläbi alla pudenevaid ingleid, neid reetjaid ja langenuid, ning lausus: "Kuradit pole olemas, see on puhtalt inimeste väljamõeldis." Ta tegi ettepaneku, et me tuleksime kiriklasse šampanjat jooma ja üksteisele oma uusaastasoove soovima."
(ptk 48, lk 91)

"Me olime Jules'iga lõpuks otsustanud teha selle kuulsa HIV-positiivsuse testi, mida nõudvaid ettekirjutusi oli juba terve virn nende viimaste aastate jooksul doktor Chandi sahtlisse kogunenud. Vähemalt 1988. aasta jaanuaris oli Jules veel kindel, et me mõlemad oleme HIV-negatiivsed ja et doktor Chandi on märatseja hull, kes tänu oma ebakompetentsusele patsiente ilmaasjata hirmutab. Sellepärast ta tahtiski, et me selle testi teeksime, eriti mina oma iseloomu juures: see rahustaks mind. Ka David, kes polnud mu haigusi kunagi uskuda tahtnud, ütles mulle irvitades, et see oleks mulle paras põnts, kui mind seataks fakti ette, et ma olen HIV-negatiivne, mis osutaks ühtlasi mu seksuaalkogemuste vaesusele, ja et ma oleksin siis sunnitud ennast ära tapma, meeleheitest, et ma pole HIV-positiivne."
(ptk 49, lk 92)

"Ta ootas, kuni ma omadega valmis sain. Õde küsis, täpsustades andmeid mu kaardil: "Mis ajast saadik te oma HIV-positiivsusest teadlik olete?" Ma olin nii üllatunud, et ei suutnud vastata. Analüüside tulemused pidime me kätte saama kümnekonna päeva jooksul, veel enne testi tulemust, ja täpselt nii kaua pidin ma elama teadmatuses või teadmatuse teeskluses [...]."
(ptk 49, lk 94)


Kokkuvõttes ja üldjoontes, minu lugemismaitse järgi: nii sisult kui stiililt mitte just ülemäära nauditav lugemine, kuid omal autobiograafilisel moel kahtlemata midagi ainulaadset. Kes juhtumisi otsib raamatust Foucault' elulugu, siis ka seda raamat ei paku (ega peagi pakkuma, sest mõistagi pole tegu Foucault' autobiograafiaga).
Samas mainiks (et mitte öelda: soovitaks!) siia juurde ka kohe Susan Sontagi Haigus kui metafoor. Aids ja selle metafoorid.


Andmed: 
Originaal: Hervé Guibert, À l'ami qui ne m'a pas sauvé la vie"
Editions Gallimard, 1990;
tõlge: Sõbrale, kes ei päästnud mu elu; Tallinn, Kupar, 1996;
lehekülgi: 175.

Peter Stamm "Agnes"

Tegelikult selle n-ö arvustuse oleks võinud ka kirjutamata jätta, kuid raamatus oli vähemalt üks lause (või stseen), mis oma geniaaluse ja sõnastusega minu arvates vääris tervet raamatut. Ka lõpp pole iseenesest laita, viitab küllalt kummalisel kombel teose alguses olevale motole

St. Agnes! Ah! It is St. Agnes' Eve - 
Yet men will murder upon holy days. 

John Keats 

millega ma loodetavasti lugeja ootusi ei peta, kuid mille pärast ma isegi väga ei muretse, sest üldkokkuvõttes teose kohta just kiiduavaldusi ma siin andma ei hakka. Samuti on minu arvates palju öeldud kui raamatu sisu kohta on kirjutatud, et raamatus "hakkavad piirid kirjanduse ja tõsielu vahel üha ähmasemaks muutuma" (vastava kirjelduse leiab muuhulgas ka nt siit). Ehk on asi minus, et ei leidnud ma raamatust mingit ähmasust, ehkki lugesin selle pilguga ja kruvisin oma ootusärevust, et... - aga ei midagi: jutus toimunu ning jutustuses jutustatu olid omavahel liigagi arusaadavalt eraldatud.

Stiililt meenutas Milan Kunderat (olemata kirjandusteadlane vms, ei julge ma seda siiski liialt valjusti öelda), st kubises justkui "igapäeva elu pisiasjadest, mis teadud nurga all saavad tähenduslikeks ning saavutavad vastava sügavuse", kuid - olles lugenud enamus eesti keelde tõlgitud Kundera teoseid ja olles mõnda aega tema suht suur austaja - siis võrreldes Kunderaga olid Stammi teksti pikitud 'mõttekäigud' küllalt mannetud. Seega ei olnud siinkohal mürginool suunatud teps mitte Kundera, vaid Stammi pihta. Ehkki midagi veidi pärlisarnast kohati siiski leidus:

Kui ta luges, oli ta teksti niivõrd süvenenud, et ei vastanud, kui ma teda kõnetasin. Siis värelesid üle tema näo tunnete vihjed, loetu kajad. Ta naeratas või surus huuled kokku. Aegajalt ta ohkas või kortsutas tusaselt laupa.
Agnes näis märkavat, et ma teda jälgin, kuid ei öelnud midagi. Ma arvan, et tal oli selle üle hea meel. Mõnikord vastas ta minu üllatunud pilkudele naeratusega, kuid edevuseta. (lk 48) 

Mind on alati kütkestanud lugevad inimesed, nende näoilme ja nende (isegi mitte-teadlik) jälgimine; nõndasamuti ka pildid, kus neid kujutatakse!
Tekstist kumasid siiski valdavalt läbi võrdlemisi stampideks kujunenud kujundid:

"Õnne maalitakse täpikestega, õnnetust kriipsukestega," ütles ta. "Kui sa tahad kirjeldada meie õnne, siis tuleb sul teha palju-palju pisikesi täppe nagu Seurat'l. Ja seda, et see oli õnn, on näha alles distantsilt vaadates." (lk 55) 

...millesarnaseid saab ju sisuliselt lõputult produtseerida (kas leidub üldse kujundit, mida õnnega võrreldud pole?). Kuigi ma ei väida, et tsiteeritud kujund otseselt halb oleks olnud, kuid see oli minu arvates üks parimaid kogu teksti kohta!

Küllaga leidus igapäevast, kuid siiski tabavat:

"Sina ei armasta mind ja mina ei armasta sind. Sel polegi tähtsust," ütles ta naerdes. "Peaasi, et meil on tore olla." (lk 83) 

või:

Kui ma nüüd Agnese juurde lähen, siis alatiseks, mõtlesin ma. Seda on raske seletada - ehkki ma teda armastasin, olin koos temaga õnnelik olnud, oli mul ainult ilma temata tunne, et olen vaba. Ja vabadus oli mulle alati olnud tähtsam kui õnn. Võib-olla see oligi see, mida mu sõbratarid olid nimetanud egoismiks. (lk 86) 

Olgu siinkohal täpsustatud, et üle-eelmise lõigu mitte-armastamise-jutt ei käinud mitte Agnese, vaid Louise'i kohta. Jah, üksjagu seebikas.
Ehkki romaan olla küllalt tunnustatud, siis minu arvates liialt ennustatav ja kogu oma liigses tavapärasuses pigem igavavõitu lugemine. Välja arvatud humoorikas lõik, millesarnase peaks vist iga noormees (siiski naljaga öelduna!) endale laveerimiseks pähe tuupima (nagu mina seda juba teinud olen):

Pargis oli palju kanaleid ja järvi ning meil ei tarvitsenud kordagi kuigi pikalt kõndida, kui jõudsime ikka jälle vee äärde, istusime maha ja rääkisime juttu. Ütlesin Agnesele, et ta näeb täna välja teistsugune kui tavaliselt, ja tema vastas, et oli oma tukka lõiganud. Siis tuli mul teda kinni hoida, et ta saaks väikese järve vee kohale kummarduda ja oma peegelpilti silmitseda.
"Kas on kole?" küsis ta.
"Ma ei arva, et põhjus oleks selles." (lk 44-45) 

Viimane lõik oli peatükist 11, peaks kunagi järele uurima, et kuidas see originaalis võis sõnastatud olla. Kokkuvõttes olig tegu siiski võrdlemisi loetava raamatuga, seda enam, et haarasin selle raamatukogust juhuslikult; ehk peitus osa loetavusest ka selles, et ootasin koguaeg "millal siis piirid kirjanduse ja tõsielu vahel ähmastuma hakkavad" - kuid nagu ütlesin, siis sisuliselt seda ei juhtunudki. Sellegipoolest oli lõpp omamoodi tore. Ja vaid 124 leheküljelise raamatu kohta ehk siiski väärt kättevõtmist. Ajaviiteromaan. Kuid mitte midagi enamat.

Maitsed ja arvamused on muidugi erinevad. See siin oli minu (võrdlemisi kriitiline) pilk.


Andmed: 
Originaal: Peter Stamm, Agnes; Hamburg 1998;
tõlge: Agnes; Tallinn, Varrak, 2010;
lehekülgi: 124.

Richard Dawkins "Jõgi Eedenist"

Ja Eedenist väljus jõgi rohuaeda kastma 
1. Mo 2:10 

Nõnda ilutseb motona kiri enne raamatu sisukorda; kuid nagu peagi selgub, siis jõega tulid Eedenist kaasa ka Aadam ja Eeva, muidugi mõista, mitte piiblitõlgenduslikus mõttes, vaid sõna otseses mõttes sinu ja minuna; ning jõeks polnud mitte tavaline jõgi, vaid DNA jõgi, mis on saatnud inimest Kosmosereiside Künnisele. Mõned neist kosmosereisidest saatsid aastatel 1972 (Pioneer 10), 1973 (Pioneer 11) ning 1977 aastal (Voyager spacecraft) enesega kosmoseavarusse metallplaadi (mille kujutuse idee pärineb muide astrofüüsikult Carl Saganilt), näitamaks, et meie planeedil leidub 'intelligentset elu'. Ehkki, nagu Richard Dawkins kirjutab:

"Paraku on sellel kapslil kaduvvähe šansse mööduda kasvõi parsekigi kauguselt mõnest teisest kopeerumispommist. Mõned kommenteerijad näevad selle väärtust rohkem selles, et see võiks inspireerida koju jäänud populatsiooni." (lk 175)

Kopeerumispommi all ei mõtle Dawkins ei midagi muud kui meie mõistes elu: "Kui mistahes vorm toimib šabloonina teiste omasuguste vormide loomisel, viitab see isekopeerumise võimalusele," (lk 153) kuid see elu ei tarvitse omada närvisüsteemi, nagu inimese puhul, kus on tegu juba tohutult keeruka kopeerumismehhanismiga, vaid ilmneda DNA molekuli(de)na. Täpsustused jätan siinkohal välja toomata, sest bioloogia-alased teadmised jätavad mul soovida.

Kuid: minu jaoks oli samavõrd inspireeriv kõneall olev Dawkinsi teos nagu võiks olla inspireeriv too laialisaadetud metallplaat: ta on killuke avastustest, mis kasvõi üldjoontes näitab ja illustreerib seda, kuhu me omadega jõudnud oleme, mida me maailmast, oma ümbrusest, oma kaaslastest, iseenestest ja oma minevikust teame... ja ühtaegu vaimustab ja inspireerib oma kirglikkuse ja potentsiaaliga edasi uurima.
Tungida sinna lõputusse maailma, mis on sedavõrd huvitav, kuivõrd ta on lõputu! Sest: järkjärguliselt toimuvad siiski avanemised ja pilt saab selgemaks!
Ma ei osanud oodatagi, et "Jõgi Eedenist" just sel viisil ja sellise selgusega mulle mõjub, ei osanud seda oodata siis kui raamatu u aasta-kaks tagasi ostsin (tundes juba sirvides ära, et see on midagi n-ö minu jaoks), kuid mille ma hiljuti kätte võtsin ja mida ma nüüd suurima vaimustuse ja kirega siinkohal tutvustada sooviksin.


Jah, see niivõrd rikkalik maailm, mille juurde Richard Dawkins oma raamatuga lugejat tahab juhatada! Ning, nagu hr Dawkins ise on öelnud, pole päralejõudmiseks oluline olla teadlane, sellest võlust võib osa saada igaüks, kel asja vastu vähegi huvi juhtub olema. Nõnda kirjutab ta oma raamatu eessõnas:
"Üks mu eesmärke selle raamatu kirjutamisel oligi osutada sellele inspireerivale väärtusele, mida sisaldab nüüdisaegne arusaam darwinistlikust elukäsitlusest. Mitokondriaalses Eevas on palju rohkem poeesiat kui tema müütilises nimekaimus." (lk 10)

Ma ei ütle ilmaasjata "võlu"! Dawkins on varem (ja üsna tihti) öelnud: science is the poetry of reality; ja kes selle lummusesse on sattunud, sel on raske sellest pääseda. Omast käest võin kinnitada, et läbi Dawkinsi on minu jaoks avanenud justkui täiesti uus maailm:
loomad-linnud pole mitte üksnes loomad-linnud, vaid igaüks kuni viimse rakuni välja tohutult keeruline süsteem, millel on oma ajalugu ning mis omakorda on seotud teiste samavõrd keeruliste või keerulisemate süsteemidega. Kõige huvitavam on asjaolu, et teadusel on põhimõtteliselt ligipääs, seletused ja tõestused selle süsteemi funktsioneerimisest, tuleb vaid raamat kätte haarata ja lugeda. Üks näide:

"Ühepäevikud söövad ja kasvavad neidistena vee all kuni kolm aastat. Siis ilmuvad nad nähtavale täiskasvanud lennuvõimeliste putukatena, kelle elu kestab vaid mõne tunni. Paljud neist süüakse kalade poolt ära, kuid kui neid ka ära ei söödaks, peaksid nad niikuinii varsti surema, sest nad ei saa toituda ja neil pole isegi siskonda (Henry Fordile võinuksid nad väga meeldida). Nende ülesandeks on lennata, kuni nad leiavad paarilise. Siis nad surevad, olles oma geenid edasi andnud - kaasa arvatud need geenid, mis määravad ühepäeviku eksistentsi tõhusa neidisena, kes on võimeline kolm aastat vee all toituma. Ühepäevik on nagu puu, mis kasvab palju aastaid, puhkeb siis üheks hiilgavaks päevaks õide ja sureb. Täiskasvanud ühepäevik on lill, mis kiirustades õitseb oma elu lõpul ja uue elu alguses." (lk 139) 

Juttu tuleb nii mesilaste hämmastavatest tantsudest, lindudest-loomadest, inimlapse arengust ja loomulikult: inimes(t)est. Kõiki neid olendeid (st: meid) ühendab üks hargnev DNA jõgi, mille kinnituse võtab lisaks raamatu üldisele DNA jõe voolu jälgimisele ning kirjeldamisele Dawkins kokku nõnda:
"Eri liikide esindajatelt võetud DNA-tekste on tõepoolest suure eduga tähthaaval võrreldud, konstrueerimaks liikide sugupuud." Ja veelgi enam: "Ühe mõjuka koolkonna arvates on nõnda võimalik kindlaks määrata isegi liikide lahknemise aega." (lk 54).
Kuid see pole mitte niivõrd raamat evolutsiooni tõestusest (ehkki lükkab liigagi veenvalt ümber inimlikud - kuid see-eest lähemalt vaadates jaburad, et mitte öelda egoistlikud - soovid mõtelda ümbritsevast kui kavandatust ja millestki sihipärasest; - "Homo sapiens on sügavalt sihipüüdlik liik", lk 117, nagu ütleb autor), vaid, nagu öeldud: DNA jõe jälgimisest. Milles see täpselt seisneb, seda on keeruline lühidalt edasi anda, selleks peab raamatut ise lugema.
Kuid ühe näitena võib muuhulgas tuua nt sellised geenid, mis ei ole mitte vitaalsed, vaid vastupidi: subletaalsed - nende toime põhjustab tõenäosust surra, sel lihtsal põhjusel, et "looduse kasulikkusfunktsioon ei väärtusta kunagi pikaealisust pikaealisuse enese pärast, vaid üksnes tulevase taastootmise pärast." (lk 141)

Karm, kuid samas ehk aitab meil kriitilisemalt suhtuda nt kõikvõimalikesse surematuse-utoopiatesse (mis siiski pole ju välistatud, kuid millesse ehk teinekord liialt kergekäeliselt uskuma kiputakse). Me oleme n-ö ellujäämismasinad, et oma geene edasi anda, kuid meie inimlikult mõistetav "õnn" või mistahes särane "heaolu" ei puutu üldse asjasse.
Et potentsiaalset lugejat veelgi ehmatada, hirmutada ja proovile panna, siis tänapäevase evolutsionistliku digitaalse revolutsiooni keskmes peitub ka hoop vitalismile

- usule, et elus aine erineb kardinaalselt elutust ainest. Kuni 1953. aastani oli ikka veel võimalik uskuda, et elavas protoplasmas on midagi fundamentaalselt ja muutumatult müstilist. Ent mitte enam. Isegi mitte need filosoofid, kes olid omaks võtnud mehhanistliku maailmavaate, polnud iialgi osanud hellitada lootust oma kõige pöörasemate unelmate nii totaalsele täideminekule. (lk 30) 

Kuid teos ei ole kahtlemata sugugi nõnda sünge nagu siinsest põgusast ja mõneti väljakutsuvast pilguheidust võib näida, vastupidi: lisaks mõningale huumorile, vaimukusele, võrdlemisi lihtsatele ja igaühele arusaadavatele näidetele kumab Dawkinsi sõnadest vaimustust ja ilmselget kaasahaaravust, aga ka süsteemsust, selgust ja lugejaga kaasamõtlemist; kõik selleks, et näidata ja kutsuda lugejat avastama neid saladusi, mille tunnistajaks ta oma (ja teiste liikide) DNA-d uurides võiks olla...
et tutvustada lugejat geneetilise koodi sõnastikuga, ajalooga; et näidata, kuidas igal liigil on oma lugu jutustada. Ja isegi kui mõne liigi (või selle liigi konkreetse isendi) saatus pole kõige rõõmsam, siis kuivõrd oluline on tunnetada end ühena sellest suurest perest, tunnetada seda seotust ja sõltuvust teiste liikide ning ümbritsevaga, märgata nii enda kui teiste kohanemiskatseid ning tunda rõõmu selle üle, milline õnn on olla siiski sündinud, olla inimene ja olla võimeline kirjutama...
...ja lugeda seda sama teksti, mida ma siia blogisse praegu üles panen.

Ning kui vaadata mesilast või jalutada metsas, siis mõtelda sellele keerukusele ja neile seostele ning erinevatele lõputult komplekssetele süsteemidele ning 'stiilidele', kuidas keegi n-ö oma asja ajab. Niivõrd keeruline, ometi - DNA ellujäämise seisukohast vaadatuna - niivõrd lihtne.

Tuues kasvõi paralleelina näiteks kaks kettkirja, neist esimene:
"Tee sellest kaardist kuus koopiat ja saada need nädala jooksul kuuele sõbrale. Kui sa seda ei tee, langeb sinu peale needus ja sa sured kuu aja pärast koledat surma." (lk 160)

Ja teine:
"Palun teid, ma lausa anun teid, et te päästaksite nii omaenese kui minu hinge! Jumala pärast, ärge riskige: kui teil tekib kergeimgi kõhklus, et siin võiks tõsi taga olla, siis võtke sõnumit kuulda ja saatke see kiri edasi kuuele teisele inimesele!" (lk 161)

Või lehekülgedel 161-162 äratoodud pikem kiri kelleltki St. Jude'ilt, millel "on olemas kõik märgid, mis näitavad, et see on teinud läbi rohkesti mutatsioone. Selles on arvukalt vigu ja patustamisi stiili vastu, ja on teada, et ringluses on veel mitmeid teisigi versioone." (lk 162) Ja kõik selleks, et kiri saaks ringleda; isegi kui valdav osa inimesi on sedalaadi kirjade suhtes skeptilised, siis ilmselgelt on kiri läinud liikvele ja teinud mõned tiirud. Kirja kandjateks on inimesed, nii nagu DNA kandjateks on kehad. Ei kirjad ega DNA küsi oma kandja heaolust või kandja petmisest või aususest, ta lihtsalt on; ta on selleks, et püsida ja edasi kanduda ning täiustuda (või välja surra):
"Nagu kettkirjade puhul, nii on edukus ka keemiliste replikaatorite puhul lihtsalt ringlussageduse sünonüümiks." (lk163)

Küsimus "Miks?", nt "Miks miski on üleüldse olemas, selle asemel, et mitte olemas olla?" osutub siin küllalt mõttetuks (raamatut lugedes veendume selles peagi). Või nagu Dawkins ütleb: "tõsiasi, et niisugust küsimust on võimalik esitada, ei muuda selle esitamist ei õigustatuks ega arukaks. [...] Küsimused võivad olla lihtsalt kohatud, ükskõik kui siiralt neid ka ei esitataks." (lk 109).
Seega on "Jõgi Eedenist" ühelt poolt ääretult (sissejuhatavalt) hariv, ennetamaks mainitud-sorti küsimusi; teisalt on ta rikastav, sest paneb nägema ja märkama, paneb mõistma, avab silmad sellele imele*, mis avaneb meie ees kui meid huvitab "miks" ja "kuidas" asjad on nagu on...
sest "tõde on palju huvitavam ja vahest isegi poeetiliselt liigutavam kui müüt seda ongi" (k 45). Seda raamatut lugedes ma veendusin selles.**


Kehad, mis on saanud alguse ja meie mõistes elu "mingit laadi isekopeeruva süsteemi tekkest", need kehad on jõudnud künnisele, et saata avakosmosesse infot oma liigi ja asukoha kohta

(detailisem pilt siin)
ning ühtlasi jätkata iseenda, oma asustatud planeedi aga ka avakosmose avastamist...


Minu arvates on "Jõgi Eedenist" üks neist raamatuist, et kui sa varem pole antud teemaga kokku puutunud, siis paneb see raamatut käest ära pannes maailma hoopis teise pilguga vaatama. Muide, isegi hulga rõõmsama pilguga, avatuma pilguga, aga ka vabama pilguga, tundes äkitselt tohutut huvi selle vastu kuidas mesilased oma tarudes mesilastantse teevad. Jne.


Richard Dawkins: 

Inimene ja Teadlane, kes läbi raamatute, videode ja filmide on justkui avanud täiesti uue osa maailmast, millest ma varem teadlik polnud ning mille avamine avas lisaks kõigele muule ka justkui täiesti uue elukvaliteedi ja elumõistmise.



Matter flows from place to place 
and momentarily comes together to be you 
some people find that thought disturbing 
I find the reality thrilling.

by Richard Dawkins
(from: Symphony of Science - 'Our Place in the Cosmos')


Andmed:
Originaal: Richard Dawkins, River Out of Eden. A Darwinian View of Life; Phoenix, Orion Books Ltd, 1995;
tõlge: Jõgi Eedenist; Tartu, Ilmamaa, 2000;
lehekülgi: 184.


Paar märkust:
* ime - sest minu (ja Dawkinsi) arvates on palju suurem ime see kui miski 'juhuslikult juhtus kujunema' nõnda kompleksseks ja imetlusväärseks kui see, et keegi 'jumalik olend selle teadlikult selliseks lõi'. Jumalat on meil ilmselgelt lihtsam ette kujutada, sest inimestena "oleme harjunud kõikjal nägema sihipärasust".
** nt eraldi tõestusi evolutsiooni kohta esitab R. Dawkins oma raamatus "The Greatest Show on Earth: The Evidence for Evolution" (2009). Ehkki eks igasugune arutlus evolutsiooni-temaatika pinnalt kätkeb juba eneses rida näiteid-tõestusi, moodustades ühtse, tervikliku, kuid järjest täiustuva süsteemi.