Peter Stamm "Agnes"

Tegelikult selle n-ö arvustuse oleks võinud ka kirjutamata jätta, kuid raamatus oli vähemalt üks lause (või stseen), mis oma geniaaluse ja sõnastusega minu arvates vääris tervet raamatut. Ka lõpp pole iseenesest laita, viitab küllalt kummalisel kombel teose alguses olevale motole

St. Agnes! Ah! It is St. Agnes' Eve - 
Yet men will murder upon holy days. 

John Keats 

millega ma loodetavasti lugeja ootusi ei peta, kuid mille pärast ma isegi väga ei muretse, sest üldkokkuvõttes teose kohta just kiiduavaldusi ma siin andma ei hakka. Samuti on minu arvates palju öeldud kui raamatu sisu kohta on kirjutatud, et raamatus "hakkavad piirid kirjanduse ja tõsielu vahel üha ähmasemaks muutuma" (vastava kirjelduse leiab muuhulgas ka nt siit). Ehk on asi minus, et ei leidnud ma raamatust mingit ähmasust, ehkki lugesin selle pilguga ja kruvisin oma ootusärevust, et... - aga ei midagi: jutus toimunu ning jutustuses jutustatu olid omavahel liigagi arusaadavalt eraldatud.

Stiililt meenutas Milan Kunderat (olemata kirjandusteadlane vms, ei julge ma seda siiski liialt valjusti öelda), st kubises justkui "igapäeva elu pisiasjadest, mis teadud nurga all saavad tähenduslikeks ning saavutavad vastava sügavuse", kuid - olles lugenud enamus eesti keelde tõlgitud Kundera teoseid ja olles mõnda aega tema suht suur austaja - siis võrreldes Kunderaga olid Stammi teksti pikitud 'mõttekäigud' küllalt mannetud. Seega ei olnud siinkohal mürginool suunatud teps mitte Kundera, vaid Stammi pihta. Ehkki midagi veidi pärlisarnast kohati siiski leidus:

Kui ta luges, oli ta teksti niivõrd süvenenud, et ei vastanud, kui ma teda kõnetasin. Siis värelesid üle tema näo tunnete vihjed, loetu kajad. Ta naeratas või surus huuled kokku. Aegajalt ta ohkas või kortsutas tusaselt laupa.
Agnes näis märkavat, et ma teda jälgin, kuid ei öelnud midagi. Ma arvan, et tal oli selle üle hea meel. Mõnikord vastas ta minu üllatunud pilkudele naeratusega, kuid edevuseta. (lk 48) 

Mind on alati kütkestanud lugevad inimesed, nende näoilme ja nende (isegi mitte-teadlik) jälgimine; nõndasamuti ka pildid, kus neid kujutatakse!
Tekstist kumasid siiski valdavalt läbi võrdlemisi stampideks kujunenud kujundid:

"Õnne maalitakse täpikestega, õnnetust kriipsukestega," ütles ta. "Kui sa tahad kirjeldada meie õnne, siis tuleb sul teha palju-palju pisikesi täppe nagu Seurat'l. Ja seda, et see oli õnn, on näha alles distantsilt vaadates." (lk 55) 

...millesarnaseid saab ju sisuliselt lõputult produtseerida (kas leidub üldse kujundit, mida õnnega võrreldud pole?). Kuigi ma ei väida, et tsiteeritud kujund otseselt halb oleks olnud, kuid see oli minu arvates üks parimaid kogu teksti kohta!

Küllaga leidus igapäevast, kuid siiski tabavat:

"Sina ei armasta mind ja mina ei armasta sind. Sel polegi tähtsust," ütles ta naerdes. "Peaasi, et meil on tore olla." (lk 83) 

või:

Kui ma nüüd Agnese juurde lähen, siis alatiseks, mõtlesin ma. Seda on raske seletada - ehkki ma teda armastasin, olin koos temaga õnnelik olnud, oli mul ainult ilma temata tunne, et olen vaba. Ja vabadus oli mulle alati olnud tähtsam kui õnn. Võib-olla see oligi see, mida mu sõbratarid olid nimetanud egoismiks. (lk 86) 

Olgu siinkohal täpsustatud, et üle-eelmise lõigu mitte-armastamise-jutt ei käinud mitte Agnese, vaid Louise'i kohta. Jah, üksjagu seebikas.
Ehkki romaan olla küllalt tunnustatud, siis minu arvates liialt ennustatav ja kogu oma liigses tavapärasuses pigem igavavõitu lugemine. Välja arvatud humoorikas lõik, millesarnase peaks vist iga noormees (siiski naljaga öelduna!) endale laveerimiseks pähe tuupima (nagu mina seda juba teinud olen):

Pargis oli palju kanaleid ja järvi ning meil ei tarvitsenud kordagi kuigi pikalt kõndida, kui jõudsime ikka jälle vee äärde, istusime maha ja rääkisime juttu. Ütlesin Agnesele, et ta näeb täna välja teistsugune kui tavaliselt, ja tema vastas, et oli oma tukka lõiganud. Siis tuli mul teda kinni hoida, et ta saaks väikese järve vee kohale kummarduda ja oma peegelpilti silmitseda.
"Kas on kole?" küsis ta.
"Ma ei arva, et põhjus oleks selles." (lk 44-45) 

Viimane lõik oli peatükist 11, peaks kunagi järele uurima, et kuidas see originaalis võis sõnastatud olla. Kokkuvõttes olig tegu siiski võrdlemisi loetava raamatuga, seda enam, et haarasin selle raamatukogust juhuslikult; ehk peitus osa loetavusest ka selles, et ootasin koguaeg "millal siis piirid kirjanduse ja tõsielu vahel ähmastuma hakkavad" - kuid nagu ütlesin, siis sisuliselt seda ei juhtunudki. Sellegipoolest oli lõpp omamoodi tore. Ja vaid 124 leheküljelise raamatu kohta ehk siiski väärt kättevõtmist. Ajaviiteromaan. Kuid mitte midagi enamat.

Maitsed ja arvamused on muidugi erinevad. See siin oli minu (võrdlemisi kriitiline) pilk.


Andmed: 
Originaal: Peter Stamm, Agnes; Hamburg 1998;
tõlge: Agnes; Tallinn, Varrak, 2010;
lehekülgi: 124.