Seekord lühidalt: kahtlemata lugemist väärt, kuid kas just korduvalt lugemist väärt, see on iseasi. Nii ehk naa küllaltki nauditav lugemine; minu arvates eriti esimene novell.
Kuid paar stiilinäidet, mis silma jäid:
See kühmjas moodustis, mis asub inimkeha lateraalses osas ja meenutab mingi tobeda kokkusattumuse tõttu suuraju sagaraid, on vaieldamatult kõige geniaalsem paik, looduse kõige uskumatum leiutis. Maailma keskpunkt asub perses. See on ühekorraga nii ostukeskus, logiraamat kui sorteerimisjaam. Perse on loodusnähtus, loodusseadus, looduskaitse all olev reservaat ja mõtlemise häll, ainus paik mida inimesel pole õnnestunud täielikult tsiviliseerida. Just seepärast on taguots tegelikult inimkonna kõige võimsam ja kõige kreatiivsem tähendusgeneraator. Maailma persestamine on aju üks vanimaid algoritme, mille kaudu inimene ümbritsevast keskkonnast teadmisi ammutab.
(lk 76)
Ja veel:
varastatud Kurbade Silmadega Meeste kojaülemalt
Kujutlusrännud läbi paljaid unelevaid naisi täis raamatukogude. Keel on ihu pikendus, nii on ka kiri keha pikendus, raamatud kasvavad välja ihust, head raamatud on kirjutatud mõistagi naise häbemele, kuhugi mujale ei saagi neid kirjutada, häbemekarvad on tähed, mis on raamatust välja pudenenud. Kirjasõna on erootika, borgeslik erootika, universaalne ja kõikjaleulatuv. Lugemine on seksuaalne toiming, jumalik ühe armastatuga. Lugemise mõte on lugeja viia alasti kehade riiki, panna niiviisi inimene puhtasse raamatusse. Naine kui labürint, kui kosmiline mõistatus. Lugeda ja seksida, seksida ja lugeda. Ja käia vahetevahel ojast vett joomas. Parim, mis maailmas olemas on, on seksida nõnda, et on lihtsalt palju aega, lõpmatult aega koos naerda ja pajatada teineteisele imelisi, uskumatuid lugusid. Kõige kaunimad lood, mida inimesed räägivad, on need, mida nad jutustavad voodis lebades, õrnalt teineteise külge klammerdunult, siis kui keha on pööraselt õnnelik. Ja nende lugude taustaks on peaaegu alati metsik maastik, torm, murdlained ja otsatu kaljumäestik, kohinal pimedusse viiv teekäänak. Niisugune on lõputult kaasakiskuv, traagilise seemnega, kuid siiski õnnestav teekond. Jutustada lugusid, sosistada neid tasa kõrva pilkases pimeduses, laulda ilma sõnadeta, laulda maailmast, kus kõik on sees. Koduks võib meeste puhul nimetada mistahes eksistentsi vormi siin maa peal, mis annab meestele põgusa pelgupaiga nende lõpmatus üksinduses.
(lk 98 - 99)
Siit ehk kumab hästi välja, et novellides on küllaga nii fantaasiat, jaburust, ilu, tõde, absurdsust ja teinekord ka roppust. Olgu, viimast on päris palju. Näiteks teine novell ("Nõia teoreem") algab järgmiste sõnadega:
I peatükk
Õieti on järgneva loo nimi "Lugu nõiutud fallosest". Kellele säärane pealkiri eriti ei istu, võib selle asemel kasutada ka nimetust "Võlutüra", kuid see ei muuda vähimalgi määral tõsiasja, et järgnevad leheküljed pajatavad ebahariliku loo nõia sugutist.
(lk 45)
Ja edasi, täiesti omaette pärl:
varastatud briti koolitajalt
Taguge endale pähe - müük on pornograafia!
Enamik teist on kogenud seda tuttavat müügimehetunnet. Te lähete kundele pakkuma näiteks hambapastat, aga teie otsaette on suurte tähtedega kirjutatud: MA OLEN MAAILMA KÕIGE SUUREM TÜRA!
(lk 93)
Ehkki esimesest novellist ei ole siin kajastatud ühtki tsitaati, meeldis mulle esimene novell oluliselt rohkem, pealkirjaks: "Jänesekapsa teoreem". Aga kel tekkis huvi, see lugegu ise. Täesti soovitamist väärt, seda enam, et tegu võrdlemisi lühikese raamatukesega.
Ja mis kulda väärt: olgu huumori ja fantaasialennuga kuidas on, olgu ka pornograafia ja seksistseenidega kuidas on, olgu ka roppustega kuidas on, aga Mikita sõnastus on liigagi tihti nõnda tabav, et paneb teksti justkui elama ja viib lugeja kusagile paralleelmaailmadesse rändama, seepärast soovitakski seda novellikogu lugeda. Mina igaljuhul kavatsen seepeale ka ülejäänud (ja loodetavasti tulevad) V. Mikita teosed läbi lugeda...:)
P.S. Vaata ka Varraku raamatublogi lehte antud teemal.
Andmed:
Originaal: Valdur Mikita, Teoreem; Hm, 2011;
lehekülgi: 128.
