Arnold Schwarzenegger "Total Recall"

Minu lugemislistis - st peaasjalikult populaarteaduslikust kirjandusest koosnevas listis - võib see raamat tunduda ootamatuna, kuid tõttöelda oli see üle pika aja üks neist raamatutest, mida ma ahmisin lehekülg-leheküljelt suure mõnu ja kirega ning oli kurb kui see ühel hetkel otsa sai. Tõttöelda lõpetasin lugemise juba mõned kuud tagasi, kuid nüüd leidsin mahti ja tahet, et sellest kokkuvõtet kirjutada.
Raamat on ilmunud samal aastal ka eesti keeles, kuid ise lugesin originaali paperback versiooni ja kes inglise keelt vähegi valdab, siis ju ka rahaliselt poole odavam. Ja muidugi on olemas raamatukogud.

Samas ei saa salata, et ma päris täpselt ei kujuta ette selle raamatu lugejaskonda (kulturistid? ja kes veel?). Jah, nime teavad tõenäoliselt kõik, kuid isiklikult ei tea ma kedagi, kes temast teab-mis vaimustuses oleks. AGA - ja siin ongi 'aga' - ilmselt suuresti seetõttu, et filmilinal nähtuna ei pruugi teinekord aimatagi, millist higi, vaeva ja tahet on see mees näinud, et jõuda sinna, kuhu ta oma elu jooksul on jõudnud - ja see ON üks eriskummaline teekond; ja mis kõige parem: autori poolt üllatavalt hästi ja kõige paremas mõttes kaasahaaravalt kirja pandud!

Ütleksin, et raamatut iseloomustavad ennekõike kaks aspekti mis ilmselt lugedes silma jäävad. Esiteks: teatav eduloolisus. Kunagi lugesin üht amazoni arvustust, kus heideti autorile ette, et kui sisuliselt viimane peatükk välja arvata, autor muust ei räägigi "kui osav ta ikka on". Tõsi. AGA siin on ühtlasi näha, et tegu on kellegagi, kes on treeninud iga päev u viis tundi järjest ja kokku võitnud kulturismis kuus-seitse aastat esikohti, et võtta ette samm, milleks teismelisena neid treeninguid üldse alustas: et jõuda Ameerikasse ning saada filmitäheks, eeskujuks Heraklest mänginud Reg Park.
Olles vaadanud Schwarzeneggeri kulturismiperioodi jäävat filmi "Pumping Iron" (1977; tuletagem siinkohal meelde, et esimene Conan pärineb aastast 1982 ja esimene Terminator aastast 1984) on tõttöelda näha, et ega need esikohad polnud saavutatud niisama: ilmselt võib igaüks öelda, et Arnold oli oma võistluskaaslastest siiski päris tuntavalt üle. Seda perioodi võib ilmselt nimetada kulturismi sünniks.
Ja mida ta siis oleks pidanud ütlema/kirjutama? Et: "Mul tõesti polnud plaanis ja ma ei taha end kiita, aga juhtus kuidagi nii, et treenisin viis tundi päevas ja - näed, juhtus nõnda, et - võitsin võistlustel mitu järjestikust esikohta ja..." - ja ehkki A. S.i tabas alguses tõrjumine filmimaailma pürgimisel (Clint Eastwoodi laadsed on juba moest läinud, nüüd on meil kõhnemad tüübid nagu nt Woody Allen jt; mis nimi see selline üldse on... mingi hääldamatu Schwarzer-Nitzel? - ja sellise aktsendiga?), kandis meeletu sihikindlus lõpuks vilja. Kindlasti on siin oma osa ka õnnel, kuid kahtlemata mitte ainult. Seega ei pea ma säärast "eneseupitust" miinuseks, vaid pigem plussiks; umbes nagu Nietzsche oma Ecce Homos kirjutab - kui inimene tunneb, et ta on tõesti midagi ära teeninud, siis ei pea tundma sugugi alandlikkust, et seda varjata, vaid tuleb olla lõpuni aus - ka oma edusammudes.

Teiseks: esmane vaimustus muutus lugemise keskpaiku kergelt põlguseks. Ausalt öeldes jättis autor vähemalt peaaegu viimase veerandini endast mõneti egoistist tõpra mulje: kõik-kõik oli ainult selleks, et Temal hea oleks ja et ainult Tema saaks kuulsust, edu ja tähelepanu... hiljem - poliitikukarjäärile lähenedes - sai autor üha enam aru, kuivõrd oluline on endast midagi tagasi anda. Ja kokkuvõttes on ka see raamatu pluss: oskus raamatu esimeses pooles nõnda tõetruult - kas teadlikult või mitte - edasi anda seda ausat mõtteviisi, millest võiks ehk tõesti välja lugeda, et tegu on vaid omakasu peal väljas oleva Austriast pärit meeletult sihikindla - kuid mitte alati teab-mis taibuka - tüübiga. Pikapeale on näha, kuidas sihikindlus lihvib ka intellekti ja vaid endale mõtlevast tüübist sirgub sümpaatne Isiksus.

Näiteks kirjeldab Schwarzenegger päris huvitavalt seda, kuidas toimus tema emotsionaalne üleminek kulturismilt filmimaailma: kui esimene nõudis meeletut ego-kesksust - meeletult püsivust, iseenda teenistuses olevat teotahet ning ennekõike iseendaga tegelemist - ; siis filmimaailm nõudis mina-kesksusele vastanduvalt justnimelt suuremat empaatiat, teistega arvestamist, jne. Huvitav on lugeda, kuidas Schwarzeneggeril jäid sel perioodil mõneti mõistetamatuks ka kõiksugu hingelisemad suhted, inimeste sisemaailm, jne - pikapeale hakkas see kõik muidugi muutuma.

2013. aastal ilmus ühtlasi raamat pealkirjaga: The ONE Thing: The Surprisingly Simple Truth Behind Extraordinary Results - raamat, mis lugemisväärtuse poolest pole mu meelest suurem asi, aga see-eest pakub puust ja punaselt välja joonistatuna küllaltki huvitava mõtte: kui tahad milleski tõesti vähegi parim olla, siis pühendu sellele minimaalselt u 3-4(!) tundi päevas ja näed, et peagi hakkavad tulema ka vastavad tulemused... - selle reegli taustal on Arnold Schwarzeneggeri elulugu justkui musternäidis ning seda lausa kolmes kategoorias: kulturism, filmid ja poliitika - ja seeläbi minu arvates kahtlemata imetlust väärt.

Kui kedagi sümpatiseerivad inimesed, kes annavad endast ülemõistuse palju ega lepi vähemaga kui parimaga, siis neile peaks raamat istuma ning neile ka mõned välja nopitud tsitaadid:

I came away fascinated that a man could be both smart and powerful. (lk 23)

The idea of balancing the body and the mind was like a religion for him. "You have to build the ultimate physical machine but also the ultimate mind," he would say. "Read Plato! The Greeks started the Olympics, but they also gave us the great philosophers, and you've got to take care of both." He would tell us stories of the Greek gods, and about the beauty of the body and beauty in the ideal. [...] (lk 27)

One observation that emerged was that weight training was a better confidence builder than, say, soccer. In soccer, sometimes you make a good kick and sometimes not, but in weight training, you know when you lift four plates that the next time you will be able to lift four plates. This predictability helped the kids gain confidence quickly. (lk 218-219)

[...] I was introduced to Eunice Kennedy Shriver, Maria's mother. The first words I blurted out were "Your daughter has a great ass." I always loved to say something outrageous things to people, but Eunice didn't even blink. "That's very nice," she replied. (lk 222)

It was the hardest training I'd ever done, which made it fun. (lk 252)

Ja minu lemmik:

So if I said, "I want to make a million per picture," it didn't automatically strike Maria as absurd. It just made her curious. "How are you going to do that?" she'd ask. (lk 242)

Üldiselt leidus raamatus märkimisväärseid seiku ja humoorikaid vahepalasid küllaga, kuid kel huvi, see lugegu ise. Isiklikult täitsa soovitan.
Siin on treiler:


Olgu veel lisatud, et kui ta seal lõpus ütleb: "...but this story you know. So are you ready for the story you don't?" - siis ma väidaks, et sisuliselt raamat räägibki üldsusele vähem või rohkem teada eduloost; detailid, seigad ja täpem mõttemaailm on siiski see, mida uut käeolev raamat Schwarzeneggeri kohta ennekõike pakkuda võiks. Hindeks pakuksin 5/5.
Ütlen veel, et eestikeelset tõlget ei oska siinkohal kommenteerida, st mõistagi ma ei vastuta tõlkest saadud lugemismulje vastavuse või mittevastavuse eest seoses siinse kokkuvõtva arvustusega.

Andmed: 
Arnold Schwarzenegger, Total Recall: My Unbelievably True Life Story; Simon & Schuster, 2013;
lehekülgi: 646.

Rein Raud "Vanem Paksem Tigedam"

Raamatus on kakskümmend viis lühikest jutukest, igaüks keskmiselt 2-6 lk pikk (või lühike). Tihtilugu või isegi enamasti on juttude lõpus ootamas ka puänt.

Ennekõike tahaks esile tuua kaht juttu, mis olid minu arvates tõeliselt geniaalsed:
On aeg (lk 24 - 27) ja Mis ei tapa (lk 74 - 77); samuti kogumiku viimane pala Esimene samm (lk 158 - 165). Samuti mainiks nt Revanši (lk 82 - 87) ning Igavik ja varjud (lk 92 - 95).

Mitmed jutud, tuleb tõdeda, olid mõneti ettearvatava 'puändiga', näiteks Näitus. Ja muuhulgas Ja tuleb kord, mis umbes poolepealt hakkas märku andma faabula võimalikust kulgemisest ning mulle isiklikult meenutas Charles Babbage'i (1791 - 1871) soovi elada kordki tulevikus ja näha, milleni tehnoloogilised saavutused on viinud, ning sedalaadi mõtetesse sisse elades võib tekkida tunne, et "mina olengi Charles Babbage'i (või kelle tahes) taaskehastus". Jutus näis olevat kujutatud sarnast liini: elada põhjalikult sisse kellegi elusse-toimetustesse, samastuda kadunukesega, et seejärel "fööniksina üles tõusta". Minu arvates ei tarvitse olla sedalaadi mõtteid väga mõelnud, et antud juttu lugedes hakata aimama loo käiku... ehkki, jah, iseenesest oli tegu päris kena kirjatükiga, kuid osa võlust läks etteaimatavuse nahka.

Jutu sisust olulisemaks võib vahel osutuda hoopis sõnastus, mis mõne jutukese lõpus annab kogu eelnevalt loetule omaette väärtuse (nagu näiteks Milan Kundera romaani "Identiteet" lõpulaused). Instruktsioon (lk 102 - 108):

[...] Itaalia restorani juurest vasakule keerates ta ehmus veidi, sest trepikoja väravad olid kinni, ja need võisid olla lukus, aga ei, nad avanesid tõukamise peale ning ka alt uks oli lahti. Täpselt kell seitse helistas ta korter 8 ukse taga.

Tüdruk avas mõne hetke pärast ja võttis tal kõvasti-kõvasti ümbert kinni.

"Nüüd ma sinust enam lahti ei lasegi," sosistas ta Karlile kõrva, ja Karl tundis, kuidas tüdruku lõhnaõli teda hulluks teeb.

Taamal, elutoas, olid malendid juba lauale üles seatud.

(lk 108) 

Ja Kivi (lk 124 - 128):

Noormees vaatas neiut, kelle roheliste silmadega sobis sõrmus nii, nagu olekski see tema jaoks tehtud.
"Mälestuseks tänasest päevast," võttis ta siis naeratades ennast kokku ja otsis põuest rahakoti välja. Müüja hakkas sõrmust oma raamatusse üles kirjutama.
"Aga oota," ütles noormees korraga. "Sinul on ju ainult stipp. Sinu üheksa protsenti on ikka tükk maad vähem kui minu oma. Teeme nii, et ma annan sulle pärast tagasi. Ma loodan, et nii võib?" küsis ta müüja poole pöördudes.
"Võib küll," noogutas müüja. "Ainult et siis olete kinkinud tütarlapsele raha, mitte sõrmuse."
Aeglaselt tegi neiu oma käekoti lahti.
"Sa siis ikkagi ei armasta mind enam," ütles ta kergelt ja justkui naljaga, nii et sõnade vahel oleva hirmu võis ka märkamata jätta.

(lk 128) 

Kokkuvõtteks: ühekordselt loetav ja eelpool mainitud palu ja lõike paneb uuesti üle lugema, kahju ainult, et kogu kogumik sama hea ei ole. Muidugi subjektiive hinnang, kuid umbes pooled olid minu jaoks huvitavad ning umbes pooled igavavõitu või ennustatavad või mitte-midagi ütlevad; ning kolm jutukest päris geniaalsed (viimastest teen endale koopia, et teinekordki veel üle lugeda).
Üldiselt niivõrd-kuivõrd ma Rein Raua loomingut olen lugenud (Wend 2008 ja Rekonstruktsioon 2012), siis mulje iga korraga aina paraneb. Et teosed on niivõrd erinevad - nagu ka siin kogumikus - siis tekitab huvi ka autori teiste raamatute vastu.

Andmed: 
Rein Raud, Vanem Paksem Tigedam; Mustvalge, 2013;
lehekülgi: 165.