Rein Raud "Vanem Paksem Tigedam"

Raamatus on kakskümmend viis lühikest jutukest, igaüks keskmiselt 2-6 lk pikk (või lühike). Tihtilugu või isegi enamasti on juttude lõpus ootamas ka puänt.

Ennekõike tahaks esile tuua kaht juttu, mis olid minu arvates tõeliselt geniaalsed:
On aeg (lk 24 - 27) ja Mis ei tapa (lk 74 - 77); samuti kogumiku viimane pala Esimene samm (lk 158 - 165). Samuti mainiks nt Revanši (lk 82 - 87) ning Igavik ja varjud (lk 92 - 95).

Mitmed jutud, tuleb tõdeda, olid mõneti ettearvatava 'puändiga', näiteks Näitus. Ja muuhulgas Ja tuleb kord, mis umbes poolepealt hakkas märku andma faabula võimalikust kulgemisest ning mulle isiklikult meenutas Charles Babbage'i (1791 - 1871) soovi elada kordki tulevikus ja näha, milleni tehnoloogilised saavutused on viinud, ning sedalaadi mõtetesse sisse elades võib tekkida tunne, et "mina olengi Charles Babbage'i (või kelle tahes) taaskehastus". Jutus näis olevat kujutatud sarnast liini: elada põhjalikult sisse kellegi elusse-toimetustesse, samastuda kadunukesega, et seejärel "fööniksina üles tõusta". Minu arvates ei tarvitse olla sedalaadi mõtteid väga mõelnud, et antud juttu lugedes hakata aimama loo käiku... ehkki, jah, iseenesest oli tegu päris kena kirjatükiga, kuid osa võlust läks etteaimatavuse nahka.

Jutu sisust olulisemaks võib vahel osutuda hoopis sõnastus, mis mõne jutukese lõpus annab kogu eelnevalt loetule omaette väärtuse (nagu näiteks Milan Kundera romaani "Identiteet" lõpulaused). Instruktsioon (lk 102 - 108):

[...] Itaalia restorani juurest vasakule keerates ta ehmus veidi, sest trepikoja väravad olid kinni, ja need võisid olla lukus, aga ei, nad avanesid tõukamise peale ning ka alt uks oli lahti. Täpselt kell seitse helistas ta korter 8 ukse taga.

Tüdruk avas mõne hetke pärast ja võttis tal kõvasti-kõvasti ümbert kinni.

"Nüüd ma sinust enam lahti ei lasegi," sosistas ta Karlile kõrva, ja Karl tundis, kuidas tüdruku lõhnaõli teda hulluks teeb.

Taamal, elutoas, olid malendid juba lauale üles seatud.

(lk 108) 

Ja Kivi (lk 124 - 128):

Noormees vaatas neiut, kelle roheliste silmadega sobis sõrmus nii, nagu olekski see tema jaoks tehtud.
"Mälestuseks tänasest päevast," võttis ta siis naeratades ennast kokku ja otsis põuest rahakoti välja. Müüja hakkas sõrmust oma raamatusse üles kirjutama.
"Aga oota," ütles noormees korraga. "Sinul on ju ainult stipp. Sinu üheksa protsenti on ikka tükk maad vähem kui minu oma. Teeme nii, et ma annan sulle pärast tagasi. Ma loodan, et nii võib?" küsis ta müüja poole pöördudes.
"Võib küll," noogutas müüja. "Ainult et siis olete kinkinud tütarlapsele raha, mitte sõrmuse."
Aeglaselt tegi neiu oma käekoti lahti.
"Sa siis ikkagi ei armasta mind enam," ütles ta kergelt ja justkui naljaga, nii et sõnade vahel oleva hirmu võis ka märkamata jätta.

(lk 128) 

Kokkuvõtteks: ühekordselt loetav ja eelpool mainitud palu ja lõike paneb uuesti üle lugema, kahju ainult, et kogu kogumik sama hea ei ole. Muidugi subjektiive hinnang, kuid umbes pooled olid minu jaoks huvitavad ning umbes pooled igavavõitu või ennustatavad või mitte-midagi ütlevad; ning kolm jutukest päris geniaalsed (viimastest teen endale koopia, et teinekordki veel üle lugeda).
Üldiselt niivõrd-kuivõrd ma Rein Raua loomingut olen lugenud (Wend 2008 ja Rekonstruktsioon 2012), siis mulje iga korraga aina paraneb. Et teosed on niivõrd erinevad - nagu ka siin kogumikus - siis tekitab huvi ka autori teiste raamatute vastu.

Andmed: 
Rein Raud, Vanem Paksem Tigedam; Mustvalge, 2013;
lehekülgi: 165.