Alain de Botton "Armunu esseed"

See raamat jäi mulle silma juba aastate eest mil nimi Alain de Botton ei öelnud mulle veel midagi.
Meeldib käia nii raamatupoodides kui raamatukogudes, olla vähemalt ülevaatlikult teadlik sellest, kas ja millist kirjandust on saadaval ja mida on aegade jooksul kirjutatud ja avaldatud. Prantsuse ilukirjandusest kuni uuemal ajal populaarteaduslike tekstideni välja.
Tollal jäi oma paari-kolme nädala jooksul "Armunu esseed" mulle silma, teinekord ka kätte, kuid eelarvamusest kaanepildi järgi sattusin alles hiljem seda põhjalikumalt sirvima. Sisukorra esimesed peatükid näevad välja näiteks sellised:

1. peatükk ROMANTILINE FATALISM
2. peatükk IDEALISEERIMINE
3. peatükk VÕRGUTAMISE ALLTEKST
4. peatükk AUTENTSUS
5. peatükk MÕISTUS JA KEHA
6. peatükk MARKSISM
...
Mul ei ole palju lemmikraamatuid - kui ehk Irving Stone'i "Elujanu" van Goghi elust, Valdur Mikita "Lingvistiline mets", Michel Houellebecq'i "Elementaarosakesed", Richard Dawkinsi "The Ancestor's Tale" või teaduslikumat laadi Iain McGilchrist'i "The Master and His Emissary: The Divided Brain and the Making of the Western World" välja arvata - liiati veel neid, mida tõesti siit-sealt uuesti lugeda või ka teistele soovitada. Viimaste hulka kuulubki vist ainult "Armunu esseed".
Tõsi, ma olen seda sisuliselt vaid üks kord otsast lõpuni lugenud, kuid teinekord on tekkinud tunne, et peaks leidma aega, et seda veel lugeda. See on raamat, mis tõenäoliselt ei ütle otseselt midagi uut, kuid toob välja selle, kuidas me alateadlikult mõtleme ja mida justkui teame, kuid pole ehk alati teadvustanud. Kui koolides määratakse noortele kohustuslikku kirjandust, siis minu arvates see raamat võiks olla üks neist. Ehkki, jah, asja "kohustuslikkus" võiks sellisel juhul kõik väga ära rikkuda. Või ehk ka mitte.

S. rääkis mulle mõni aeg tagasi ühest "selgeltnägijate" saatest mida oli sattunud juhtumisi vaatama. Kumbki meist ei usu sellistesse asjadesse, kuid seda kummalisem ja seda rohkem inimlikkust kajas sealsest näitest (miskipärast kiputakse seda ülimat inimlikkust sildistama kõikvõimaliku müstilisusega, selle asemel et vaadata hetkeks natuke sügavamalt iseenda sisse, natuke ausalt järele mõtelda ja saada ehk jälile sellele, mida võiks nimetada "inimese loomuseks" - aga, jah, eks ka see ole osake inimlikkusest, see pisuke - ma julgen öelda, et - mööda vaatamine. Aga see selleks: jutuga edasi).
Saates olnud keegi noormees, kel olla raskusi kaaslase leidmisega, nõnda pöördunud too "selgeltnägijate" poole, et selgitada välja need kummalised jõud mis peategelase üle oma vingerpussi mängivad ja aidata ehk üheskoos halva õnne vastu miskit ette võtta. Ja mõne hetke pärast mööda Tallinna kesklinna "lantimist" oligi endisel hädalisel käevangus keegi turistist tütarlaps; ja noormehel õnnis nägu ees nagu oleks leidnud elu armastuse. Võib-olla tõesti. Kuid ümberjutustus sellest pani mind mõtlema seoste olulisusele ja sellele, et kas on ikka tegu armastusega kahe inimese vahel.

Armastus on suhe - st seoste kogumik - ning omab oma tähendust läbi dialoogi, tähenduste, seoste ja kogemuste, mida asjaosalised teineteise vahel jagavad. Filosoof (ja ka Alain de Botton on filosoof) Alain Badiou on kirjutanud selle kohta küllaltki tabavalt raamatus "In Praise of Love" (2012) - küsimus ei ole mitte ühes indiviidis, vaid kahe indiviidi erinevuses:

One could say: my love's main enemy, the one I must defeat, is not the other, it is myself, the "myself" that prefers identity to difference, that prefers to impose its world against the world re-constructed through the filter of difference.
(lk 60)
Dramas in love are the sharpest experience of the conflict between identity and difference.
(lk 62)

Nii nagu kronoloogiline ajalugu või "faktide" tühipaljas loetelu võib jätta meid külmaks ega anna kokkuvõttes mingit informatsiooni, nii sünnib igasugune teadmine faktidevaheliste seoste abil. Ilmselt siin ongi erinevus ingliskeelsete sõnade "knowledge" ja "wisdom" ehk "teadmiste" ja "tarkuse" vahel. Ja see tarkus - see seostatus - ei pruugi alati olla alati teab-mis ratsionaalne, küll aga on see ühendav, siduv ja minu arvates miski, mis suures osas annab olemisele mõtte: the need to feel connected, nagu astrofüüsik Neil deGrasse Tyson selle kohta ehk ütleks. See on see hetk, mil miski on tõeliselt oluline ja asendamatu, millega on isiklikud mälestused, seosed ja suhe kõige paremas mõttes - kahepoolne suhe. See vist ongi see mida nimetatakse armastuseks. Kuid veidi enda ümber ringi vaadates (tõsi, vahel ka enda sees) võib tekkida tunne, et see kõige olulisem kahepoolsuse aspekt võib sealt teinekord kaotsi minna.
Ja justnimelt see kahepoolsuse teadvustamine on minu arvates Alain de Bottoni raamatu kõige olulisem... võime (ma ei oska seda hetkel teisiti sõnastada, sest autori kavatsusi ei tea ja eks igaüks loeb raamatut mõneti erinevalt). Ehkki, jah, vahel tekitab omajagu ka hirmu see "armastuse dekonstruktsioon", kuid kokkuvõttes õnnestus de Bottonil minu arvates oma raamatuga saavutada parim: kui lugejal endal ja tekkivatel seostel on siiski alust ja kirjutatu seostub lugeja enese isiklike "armunu esseedega", ega mingit laadi enesepettega - jah, siis on võit igal juhul garanteeritud, sest miski nii oluline nagu suhe kahe inimese vahel, olgu siis tegu sõprus- või armusuhtega, võiks olla ju ka teadvustatud ja seeläbi paremini kaitstud ja usun, et ka õnnelikum.

Senine jutt ei rääkinud mitte niivõrd raamatust, vaid koosnes pigem minu isiklikest mõtetest selle kohta, mida võiks nimetada armastuseks ja mida armastuseks võiks üldse nimetada, aga ma miskipärast usun, et de Botton nõustuks minu jutuga - ja see ühine keel ongi siin vahest kõige olulisem.

Sest, jah, inimene võib end petta väga mitmel erineval viisil, aga oluline on, et kõneall olevad seosed peavad elama, peab säilima see unikaalsus ja dialoogilisus, info vahetus, vastasel juhul võib asi muutuda vägagi... noh, ütleme nii, et ühepoolseks. Vaimne rikastumine saab tekkida vaid siis kui andmine-saamine on omavahel tasakaalus ja inspireeriv, julgustav ja - lihtsalt ilus ning armas ja armastust väärt.
Ühendada nii iseenda kui Teise sisemaailma kõige paremal viisil, teha sellele "suhtele" (olgu siis tegu mistahes suhtega) väike (enese)analüüsil põhinev värskenduskuur - ma usun, et see on käosoleva raamatu väärtus. Ja ennekõike loodan, et lugeja taipab peagi, pärast nii siin- kui sealpool toimunud mõttemõlgutust, et: jah, neis seostes Temaga on midagi väga-väga armastusväärset; ja see on miski, mida on oluline teada, teadvustada ja hoida.
Peaasi, et jäädakse kokkuvõttes iseendaks. Mõlemapoolselt.

See "kokkuvõte" - pigem järelmulje - pole üldse selline nagu algselt kavandatud, aga ma loodan, et ma ei pannud oma seostetulvaga väga puusse. Kuigi võimalik, et ka panin, sest lugemisest on möödunud aastaid.
Ilmselt võib öelda, et lugeja läbib raamatus teekonna läbi "armumise ajaloo", koos oma võlude ja vigadega; ja kõik selleks, et õppida, sest õppida armastusest on palju ja kui miski on õppimist väärt, siis ma usun, et just armastuse vallas.


Andmed: 
Originaal: Alain de Botton; Essays in Love; Picador, 1993;
tõlge: Armunu esseed; Olion, 2002;
lehekülgi: 200.

Valdur Mikita "Teoreem"

"Teoreem" on esimene teos, mille Valdur Mikitalt ette olen võtnud.
Seekord lühidalt: kahtlemata lugemist väärt, kuid kas just korduvalt lugemist väärt, see on iseasi. Nii ehk naa küllaltki nauditav lugemine; minu arvates eriti esimene novell.

Kuid paar stiilinäidet, mis silma jäid:

See kühmjas moodustis, mis asub inimkeha lateraalses osas ja meenutab mingi tobeda kokkusattumuse tõttu suuraju sagaraid, on vaieldamatult kõige geniaalsem paik, looduse kõige uskumatum leiutis. Maailma keskpunkt asub perses. See on ühekorraga nii ostukeskus, logiraamat kui sorteerimisjaam. Perse on loodusnähtus, loodusseadus, looduskaitse all olev reservaat ja mõtlemise häll, ainus paik mida inimesel pole õnnestunud täielikult tsiviliseerida. Just seepärast on taguots tegelikult inimkonna kõige võimsam ja kõige kreatiivsem tähendusgeneraator. Maailma persestamine on aju üks vanimaid algoritme, mille kaudu inimene ümbritsevast keskkonnast teadmisi ammutab.
(lk 76)

Ja veel:

varastatud Kurbade Silmadega Meeste kojaülemalt 
Kujutlusrännud läbi paljaid unelevaid naisi täis raamatukogude. Keel on ihu pikendus, nii on ka kiri keha pikendus, raamatud kasvavad välja ihust, head raamatud on kirjutatud mõistagi naise häbemele, kuhugi mujale ei saagi neid kirjutada, häbemekarvad on tähed, mis on raamatust välja pudenenud. Kirjasõna on erootika, borgeslik erootika, universaalne ja kõikjaleulatuv. Lugemine on seksuaalne toiming, jumalik ühe armastatuga. Lugemise mõte on lugeja viia alasti kehade riiki, panna niiviisi inimene puhtasse raamatusse. Naine kui labürint, kui kosmiline mõistatus. Lugeda ja seksida, seksida ja lugeda. Ja käia vahetevahel ojast vett joomas. Parim, mis maailmas olemas on, on seksida nõnda, et on lihtsalt palju aega, lõpmatult aega koos naerda ja pajatada teineteisele imelisi, uskumatuid lugusid. Kõige kaunimad lood, mida inimesed räägivad, on need, mida nad jutustavad voodis lebades, õrnalt teineteise külge klammerdunult, siis kui keha on pööraselt õnnelik. Ja nende lugude taustaks on peaaegu alati metsik maastik, torm, murdlained ja otsatu kaljumäestik, kohinal pimedusse viiv teekäänak. Niisugune on lõputult kaasakiskuv, traagilise seemnega, kuid siiski õnnestav teekond. Jutustada lugusid, sosistada neid tasa kõrva pilkases pimeduses, laulda ilma sõnadeta, laulda maailmast, kus kõik on sees. Koduks võib meeste puhul nimetada mistahes eksistentsi vormi siin maa peal, mis annab meestele põgusa pelgupaiga nende lõpmatus üksinduses.
(lk 98 - 99)

Siit ehk kumab hästi välja, et novellides on küllaga nii fantaasiat, jaburust, ilu, tõde, absurdsust ja teinekord ka roppust. Olgu, viimast on päris palju. Näiteks teine novell ("Nõia teoreem") algab järgmiste sõnadega:

I peatükk 

Õieti on järgneva loo nimi "Lugu nõiutud fallosest". Kellele säärane pealkiri eriti ei istu, võib selle asemel kasutada ka nimetust "Võlutüra", kuid see ei muuda vähimalgi määral tõsiasja, et järgnevad leheküljed pajatavad ebahariliku loo nõia sugutist.
(lk 45)

Ja edasi, täiesti omaette pärl:

varastatud briti koolitajalt 
Taguge endale pähe - müük on pornograafia!
Enamik teist on kogenud seda tuttavat müügimehetunnet. Te lähete kundele pakkuma näiteks hambapastat, aga teie otsaette on suurte tähtedega kirjutatud: MA OLEN MAAILMA KÕIGE SUUREM TÜRA!
(lk 93)

Ehkki esimesest novellist ei ole siin kajastatud ühtki tsitaati, meeldis mulle esimene novell oluliselt rohkem, pealkirjaks: "Jänesekapsa teoreem". Aga kel tekkis huvi, see lugegu ise. Täesti soovitamist väärt, seda enam, et tegu võrdlemisi lühikese raamatukesega.
Ja mis kulda väärt: olgu huumori ja fantaasialennuga kuidas on, olgu ka pornograafia ja seksistseenidega kuidas on, olgu ka roppustega kuidas on, aga Mikita sõnastus on liigagi tihti nõnda tabav, et paneb teksti justkui elama ja viib lugeja kusagile paralleelmaailmadesse rändama, seepärast soovitakski seda novellikogu lugeda. Mina igaljuhul kavatsen seepeale ka ülejäänud (ja loodetavasti tulevad) V. Mikita teosed läbi lugeda...:)

P.S. Vaata ka Varraku raamatublogi lehte antud teemal.


Andmed: 
Originaal: Valdur Mikita, Teoreem; Hm, 2011;
 lehekülgi: 128.