Richard Dawkins "Jõgi Eedenist"

Ja Eedenist väljus jõgi rohuaeda kastma 
1. Mo 2:10 

Nõnda ilutseb motona kiri enne raamatu sisukorda; kuid nagu peagi selgub, siis jõega tulid Eedenist kaasa ka Aadam ja Eeva, muidugi mõista, mitte piiblitõlgenduslikus mõttes, vaid sõna otseses mõttes sinu ja minuna; ning jõeks polnud mitte tavaline jõgi, vaid DNA jõgi, mis on saatnud inimest Kosmosereiside Künnisele. Mõned neist kosmosereisidest saatsid aastatel 1972 (Pioneer 10), 1973 (Pioneer 11) ning 1977 aastal (Voyager spacecraft) enesega kosmoseavarusse metallplaadi (mille kujutuse idee pärineb muide astrofüüsikult Carl Saganilt), näitamaks, et meie planeedil leidub 'intelligentset elu'. Ehkki, nagu Richard Dawkins kirjutab:

"Paraku on sellel kapslil kaduvvähe šansse mööduda kasvõi parsekigi kauguselt mõnest teisest kopeerumispommist. Mõned kommenteerijad näevad selle väärtust rohkem selles, et see võiks inspireerida koju jäänud populatsiooni." (lk 175)

Kopeerumispommi all ei mõtle Dawkins ei midagi muud kui meie mõistes elu: "Kui mistahes vorm toimib šabloonina teiste omasuguste vormide loomisel, viitab see isekopeerumise võimalusele," (lk 153) kuid see elu ei tarvitse omada närvisüsteemi, nagu inimese puhul, kus on tegu juba tohutult keeruka kopeerumismehhanismiga, vaid ilmneda DNA molekuli(de)na. Täpsustused jätan siinkohal välja toomata, sest bioloogia-alased teadmised jätavad mul soovida.

Kuid: minu jaoks oli samavõrd inspireeriv kõneall olev Dawkinsi teos nagu võiks olla inspireeriv too laialisaadetud metallplaat: ta on killuke avastustest, mis kasvõi üldjoontes näitab ja illustreerib seda, kuhu me omadega jõudnud oleme, mida me maailmast, oma ümbrusest, oma kaaslastest, iseenestest ja oma minevikust teame... ja ühtaegu vaimustab ja inspireerib oma kirglikkuse ja potentsiaaliga edasi uurima.
Tungida sinna lõputusse maailma, mis on sedavõrd huvitav, kuivõrd ta on lõputu! Sest: järkjärguliselt toimuvad siiski avanemised ja pilt saab selgemaks!
Ma ei osanud oodatagi, et "Jõgi Eedenist" just sel viisil ja sellise selgusega mulle mõjub, ei osanud seda oodata siis kui raamatu u aasta-kaks tagasi ostsin (tundes juba sirvides ära, et see on midagi n-ö minu jaoks), kuid mille ma hiljuti kätte võtsin ja mida ma nüüd suurima vaimustuse ja kirega siinkohal tutvustada sooviksin.


Jah, see niivõrd rikkalik maailm, mille juurde Richard Dawkins oma raamatuga lugejat tahab juhatada! Ning, nagu hr Dawkins ise on öelnud, pole päralejõudmiseks oluline olla teadlane, sellest võlust võib osa saada igaüks, kel asja vastu vähegi huvi juhtub olema. Nõnda kirjutab ta oma raamatu eessõnas:
"Üks mu eesmärke selle raamatu kirjutamisel oligi osutada sellele inspireerivale väärtusele, mida sisaldab nüüdisaegne arusaam darwinistlikust elukäsitlusest. Mitokondriaalses Eevas on palju rohkem poeesiat kui tema müütilises nimekaimus." (lk 10)

Ma ei ütle ilmaasjata "võlu"! Dawkins on varem (ja üsna tihti) öelnud: science is the poetry of reality; ja kes selle lummusesse on sattunud, sel on raske sellest pääseda. Omast käest võin kinnitada, et läbi Dawkinsi on minu jaoks avanenud justkui täiesti uus maailm:
loomad-linnud pole mitte üksnes loomad-linnud, vaid igaüks kuni viimse rakuni välja tohutult keeruline süsteem, millel on oma ajalugu ning mis omakorda on seotud teiste samavõrd keeruliste või keerulisemate süsteemidega. Kõige huvitavam on asjaolu, et teadusel on põhimõtteliselt ligipääs, seletused ja tõestused selle süsteemi funktsioneerimisest, tuleb vaid raamat kätte haarata ja lugeda. Üks näide:

"Ühepäevikud söövad ja kasvavad neidistena vee all kuni kolm aastat. Siis ilmuvad nad nähtavale täiskasvanud lennuvõimeliste putukatena, kelle elu kestab vaid mõne tunni. Paljud neist süüakse kalade poolt ära, kuid kui neid ka ära ei söödaks, peaksid nad niikuinii varsti surema, sest nad ei saa toituda ja neil pole isegi siskonda (Henry Fordile võinuksid nad väga meeldida). Nende ülesandeks on lennata, kuni nad leiavad paarilise. Siis nad surevad, olles oma geenid edasi andnud - kaasa arvatud need geenid, mis määravad ühepäeviku eksistentsi tõhusa neidisena, kes on võimeline kolm aastat vee all toituma. Ühepäevik on nagu puu, mis kasvab palju aastaid, puhkeb siis üheks hiilgavaks päevaks õide ja sureb. Täiskasvanud ühepäevik on lill, mis kiirustades õitseb oma elu lõpul ja uue elu alguses." (lk 139) 

Juttu tuleb nii mesilaste hämmastavatest tantsudest, lindudest-loomadest, inimlapse arengust ja loomulikult: inimes(t)est. Kõiki neid olendeid (st: meid) ühendab üks hargnev DNA jõgi, mille kinnituse võtab lisaks raamatu üldisele DNA jõe voolu jälgimisele ning kirjeldamisele Dawkins kokku nõnda:
"Eri liikide esindajatelt võetud DNA-tekste on tõepoolest suure eduga tähthaaval võrreldud, konstrueerimaks liikide sugupuud." Ja veelgi enam: "Ühe mõjuka koolkonna arvates on nõnda võimalik kindlaks määrata isegi liikide lahknemise aega." (lk 54).
Kuid see pole mitte niivõrd raamat evolutsiooni tõestusest (ehkki lükkab liigagi veenvalt ümber inimlikud - kuid see-eest lähemalt vaadates jaburad, et mitte öelda egoistlikud - soovid mõtelda ümbritsevast kui kavandatust ja millestki sihipärasest; - "Homo sapiens on sügavalt sihipüüdlik liik", lk 117, nagu ütleb autor), vaid, nagu öeldud: DNA jõe jälgimisest. Milles see täpselt seisneb, seda on keeruline lühidalt edasi anda, selleks peab raamatut ise lugema.
Kuid ühe näitena võib muuhulgas tuua nt sellised geenid, mis ei ole mitte vitaalsed, vaid vastupidi: subletaalsed - nende toime põhjustab tõenäosust surra, sel lihtsal põhjusel, et "looduse kasulikkusfunktsioon ei väärtusta kunagi pikaealisust pikaealisuse enese pärast, vaid üksnes tulevase taastootmise pärast." (lk 141)

Karm, kuid samas ehk aitab meil kriitilisemalt suhtuda nt kõikvõimalikesse surematuse-utoopiatesse (mis siiski pole ju välistatud, kuid millesse ehk teinekord liialt kergekäeliselt uskuma kiputakse). Me oleme n-ö ellujäämismasinad, et oma geene edasi anda, kuid meie inimlikult mõistetav "õnn" või mistahes särane "heaolu" ei puutu üldse asjasse.
Et potentsiaalset lugejat veelgi ehmatada, hirmutada ja proovile panna, siis tänapäevase evolutsionistliku digitaalse revolutsiooni keskmes peitub ka hoop vitalismile

- usule, et elus aine erineb kardinaalselt elutust ainest. Kuni 1953. aastani oli ikka veel võimalik uskuda, et elavas protoplasmas on midagi fundamentaalselt ja muutumatult müstilist. Ent mitte enam. Isegi mitte need filosoofid, kes olid omaks võtnud mehhanistliku maailmavaate, polnud iialgi osanud hellitada lootust oma kõige pöörasemate unelmate nii totaalsele täideminekule. (lk 30) 

Kuid teos ei ole kahtlemata sugugi nõnda sünge nagu siinsest põgusast ja mõneti väljakutsuvast pilguheidust võib näida, vastupidi: lisaks mõningale huumorile, vaimukusele, võrdlemisi lihtsatele ja igaühele arusaadavatele näidetele kumab Dawkinsi sõnadest vaimustust ja ilmselget kaasahaaravust, aga ka süsteemsust, selgust ja lugejaga kaasamõtlemist; kõik selleks, et näidata ja kutsuda lugejat avastama neid saladusi, mille tunnistajaks ta oma (ja teiste liikide) DNA-d uurides võiks olla...
et tutvustada lugejat geneetilise koodi sõnastikuga, ajalooga; et näidata, kuidas igal liigil on oma lugu jutustada. Ja isegi kui mõne liigi (või selle liigi konkreetse isendi) saatus pole kõige rõõmsam, siis kuivõrd oluline on tunnetada end ühena sellest suurest perest, tunnetada seda seotust ja sõltuvust teiste liikide ning ümbritsevaga, märgata nii enda kui teiste kohanemiskatseid ning tunda rõõmu selle üle, milline õnn on olla siiski sündinud, olla inimene ja olla võimeline kirjutama...
...ja lugeda seda sama teksti, mida ma siia blogisse praegu üles panen.

Ning kui vaadata mesilast või jalutada metsas, siis mõtelda sellele keerukusele ja neile seostele ning erinevatele lõputult komplekssetele süsteemidele ning 'stiilidele', kuidas keegi n-ö oma asja ajab. Niivõrd keeruline, ometi - DNA ellujäämise seisukohast vaadatuna - niivõrd lihtne.

Tuues kasvõi paralleelina näiteks kaks kettkirja, neist esimene:
"Tee sellest kaardist kuus koopiat ja saada need nädala jooksul kuuele sõbrale. Kui sa seda ei tee, langeb sinu peale needus ja sa sured kuu aja pärast koledat surma." (lk 160)

Ja teine:
"Palun teid, ma lausa anun teid, et te päästaksite nii omaenese kui minu hinge! Jumala pärast, ärge riskige: kui teil tekib kergeimgi kõhklus, et siin võiks tõsi taga olla, siis võtke sõnumit kuulda ja saatke see kiri edasi kuuele teisele inimesele!" (lk 161)

Või lehekülgedel 161-162 äratoodud pikem kiri kelleltki St. Jude'ilt, millel "on olemas kõik märgid, mis näitavad, et see on teinud läbi rohkesti mutatsioone. Selles on arvukalt vigu ja patustamisi stiili vastu, ja on teada, et ringluses on veel mitmeid teisigi versioone." (lk 162) Ja kõik selleks, et kiri saaks ringleda; isegi kui valdav osa inimesi on sedalaadi kirjade suhtes skeptilised, siis ilmselgelt on kiri läinud liikvele ja teinud mõned tiirud. Kirja kandjateks on inimesed, nii nagu DNA kandjateks on kehad. Ei kirjad ega DNA küsi oma kandja heaolust või kandja petmisest või aususest, ta lihtsalt on; ta on selleks, et püsida ja edasi kanduda ning täiustuda (või välja surra):
"Nagu kettkirjade puhul, nii on edukus ka keemiliste replikaatorite puhul lihtsalt ringlussageduse sünonüümiks." (lk163)

Küsimus "Miks?", nt "Miks miski on üleüldse olemas, selle asemel, et mitte olemas olla?" osutub siin küllalt mõttetuks (raamatut lugedes veendume selles peagi). Või nagu Dawkins ütleb: "tõsiasi, et niisugust küsimust on võimalik esitada, ei muuda selle esitamist ei õigustatuks ega arukaks. [...] Küsimused võivad olla lihtsalt kohatud, ükskõik kui siiralt neid ka ei esitataks." (lk 109).
Seega on "Jõgi Eedenist" ühelt poolt ääretult (sissejuhatavalt) hariv, ennetamaks mainitud-sorti küsimusi; teisalt on ta rikastav, sest paneb nägema ja märkama, paneb mõistma, avab silmad sellele imele*, mis avaneb meie ees kui meid huvitab "miks" ja "kuidas" asjad on nagu on...
sest "tõde on palju huvitavam ja vahest isegi poeetiliselt liigutavam kui müüt seda ongi" (k 45). Seda raamatut lugedes ma veendusin selles.**


Kehad, mis on saanud alguse ja meie mõistes elu "mingit laadi isekopeeruva süsteemi tekkest", need kehad on jõudnud künnisele, et saata avakosmosesse infot oma liigi ja asukoha kohta

(detailisem pilt siin)
ning ühtlasi jätkata iseenda, oma asustatud planeedi aga ka avakosmose avastamist...


Minu arvates on "Jõgi Eedenist" üks neist raamatuist, et kui sa varem pole antud teemaga kokku puutunud, siis paneb see raamatut käest ära pannes maailma hoopis teise pilguga vaatama. Muide, isegi hulga rõõmsama pilguga, avatuma pilguga, aga ka vabama pilguga, tundes äkitselt tohutut huvi selle vastu kuidas mesilased oma tarudes mesilastantse teevad. Jne.


Richard Dawkins: 

Inimene ja Teadlane, kes läbi raamatute, videode ja filmide on justkui avanud täiesti uue osa maailmast, millest ma varem teadlik polnud ning mille avamine avas lisaks kõigele muule ka justkui täiesti uue elukvaliteedi ja elumõistmise.



Matter flows from place to place 
and momentarily comes together to be you 
some people find that thought disturbing 
I find the reality thrilling.

by Richard Dawkins
(from: Symphony of Science - 'Our Place in the Cosmos')


Andmed:
Originaal: Richard Dawkins, River Out of Eden. A Darwinian View of Life; Phoenix, Orion Books Ltd, 1995;
tõlge: Jõgi Eedenist; Tartu, Ilmamaa, 2000;
lehekülgi: 184.


Paar märkust:
* ime - sest minu (ja Dawkinsi) arvates on palju suurem ime see kui miski 'juhuslikult juhtus kujunema' nõnda kompleksseks ja imetlusväärseks kui see, et keegi 'jumalik olend selle teadlikult selliseks lõi'. Jumalat on meil ilmselgelt lihtsam ette kujutada, sest inimestena "oleme harjunud kõikjal nägema sihipärasust".
** nt eraldi tõestusi evolutsiooni kohta esitab R. Dawkins oma raamatus "The Greatest Show on Earth: The Evidence for Evolution" (2009). Ehkki eks igasugune arutlus evolutsiooni-temaatika pinnalt kätkeb juba eneses rida näiteid-tõestusi, moodustades ühtse, tervikliku, kuid järjest täiustuva süsteemi.