Arnold Schwarzenegger "Total Recall"

Minu lugemislistis - st peaasjalikult populaarteaduslikust kirjandusest koosnevas listis - võib see raamat tunduda ootamatuna, kuid tõttöelda oli see üle pika aja üks neist raamatutest, mida ma ahmisin lehekülg-leheküljelt suure mõnu ja kirega ning oli kurb kui see ühel hetkel otsa sai. Tõttöelda lõpetasin lugemise juba mõned kuud tagasi, kuid nüüd leidsin mahti ja tahet, et sellest kokkuvõtet kirjutada.
Raamat on ilmunud samal aastal ka eesti keeles, kuid ise lugesin originaali paperback versiooni ja kes inglise keelt vähegi valdab, siis ju ka rahaliselt poole odavam. Ja muidugi on olemas raamatukogud.

Samas ei saa salata, et ma päris täpselt ei kujuta ette selle raamatu lugejaskonda (kulturistid? ja kes veel?). Jah, nime teavad tõenäoliselt kõik, kuid isiklikult ei tea ma kedagi, kes temast teab-mis vaimustuses oleks. AGA - ja siin ongi 'aga' - ilmselt suuresti seetõttu, et filmilinal nähtuna ei pruugi teinekord aimatagi, millist higi, vaeva ja tahet on see mees näinud, et jõuda sinna, kuhu ta oma elu jooksul on jõudnud - ja see ON üks eriskummaline teekond; ja mis kõige parem: autori poolt üllatavalt hästi ja kõige paremas mõttes kaasahaaravalt kirja pandud!

Ütleksin, et raamatut iseloomustavad ennekõike kaks aspekti mis ilmselt lugedes silma jäävad. Esiteks: teatav eduloolisus. Kunagi lugesin üht amazoni arvustust, kus heideti autorile ette, et kui sisuliselt viimane peatükk välja arvata, autor muust ei räägigi "kui osav ta ikka on". Tõsi. AGA siin on ühtlasi näha, et tegu on kellegagi, kes on treeninud iga päev u viis tundi järjest ja kokku võitnud kulturismis kuus-seitse aastat esikohti, et võtta ette samm, milleks teismelisena neid treeninguid üldse alustas: et jõuda Ameerikasse ning saada filmitäheks, eeskujuks Heraklest mänginud Reg Park.
Olles vaadanud Schwarzeneggeri kulturismiperioodi jäävat filmi "Pumping Iron" (1977; tuletagem siinkohal meelde, et esimene Conan pärineb aastast 1982 ja esimene Terminator aastast 1984) on tõttöelda näha, et ega need esikohad polnud saavutatud niisama: ilmselt võib igaüks öelda, et Arnold oli oma võistluskaaslastest siiski päris tuntavalt üle. Seda perioodi võib ilmselt nimetada kulturismi sünniks.
Ja mida ta siis oleks pidanud ütlema/kirjutama? Et: "Mul tõesti polnud plaanis ja ma ei taha end kiita, aga juhtus kuidagi nii, et treenisin viis tundi päevas ja - näed, juhtus nõnda, et - võitsin võistlustel mitu järjestikust esikohta ja..." - ja ehkki A. S.i tabas alguses tõrjumine filmimaailma pürgimisel (Clint Eastwoodi laadsed on juba moest läinud, nüüd on meil kõhnemad tüübid nagu nt Woody Allen jt; mis nimi see selline üldse on... mingi hääldamatu Schwarzer-Nitzel? - ja sellise aktsendiga?), kandis meeletu sihikindlus lõpuks vilja. Kindlasti on siin oma osa ka õnnel, kuid kahtlemata mitte ainult. Seega ei pea ma säärast "eneseupitust" miinuseks, vaid pigem plussiks; umbes nagu Nietzsche oma Ecce Homos kirjutab - kui inimene tunneb, et ta on tõesti midagi ära teeninud, siis ei pea tundma sugugi alandlikkust, et seda varjata, vaid tuleb olla lõpuni aus - ka oma edusammudes.

Teiseks: esmane vaimustus muutus lugemise keskpaiku kergelt põlguseks. Ausalt öeldes jättis autor vähemalt peaaegu viimase veerandini endast mõneti egoistist tõpra mulje: kõik-kõik oli ainult selleks, et Temal hea oleks ja et ainult Tema saaks kuulsust, edu ja tähelepanu... hiljem - poliitikukarjäärile lähenedes - sai autor üha enam aru, kuivõrd oluline on endast midagi tagasi anda. Ja kokkuvõttes on ka see raamatu pluss: oskus raamatu esimeses pooles nõnda tõetruult - kas teadlikult või mitte - edasi anda seda ausat mõtteviisi, millest võiks ehk tõesti välja lugeda, et tegu on vaid omakasu peal väljas oleva Austriast pärit meeletult sihikindla - kuid mitte alati teab-mis taibuka - tüübiga. Pikapeale on näha, kuidas sihikindlus lihvib ka intellekti ja vaid endale mõtlevast tüübist sirgub sümpaatne Isiksus.

Näiteks kirjeldab Schwarzenegger päris huvitavalt seda, kuidas toimus tema emotsionaalne üleminek kulturismilt filmimaailma: kui esimene nõudis meeletut ego-kesksust - meeletult püsivust, iseenda teenistuses olevat teotahet ning ennekõike iseendaga tegelemist - ; siis filmimaailm nõudis mina-kesksusele vastanduvalt justnimelt suuremat empaatiat, teistega arvestamist, jne. Huvitav on lugeda, kuidas Schwarzeneggeril jäid sel perioodil mõneti mõistetamatuks ka kõiksugu hingelisemad suhted, inimeste sisemaailm, jne - pikapeale hakkas see kõik muidugi muutuma.

2013. aastal ilmus ühtlasi raamat pealkirjaga: The ONE Thing: The Surprisingly Simple Truth Behind Extraordinary Results - raamat, mis lugemisväärtuse poolest pole mu meelest suurem asi, aga see-eest pakub puust ja punaselt välja joonistatuna küllaltki huvitava mõtte: kui tahad milleski tõesti vähegi parim olla, siis pühendu sellele minimaalselt u 3-4(!) tundi päevas ja näed, et peagi hakkavad tulema ka vastavad tulemused... - selle reegli taustal on Arnold Schwarzeneggeri elulugu justkui musternäidis ning seda lausa kolmes kategoorias: kulturism, filmid ja poliitika - ja seeläbi minu arvates kahtlemata imetlust väärt.

Kui kedagi sümpatiseerivad inimesed, kes annavad endast ülemõistuse palju ega lepi vähemaga kui parimaga, siis neile peaks raamat istuma ning neile ka mõned välja nopitud tsitaadid:

I came away fascinated that a man could be both smart and powerful. (lk 23)

The idea of balancing the body and the mind was like a religion for him. "You have to build the ultimate physical machine but also the ultimate mind," he would say. "Read Plato! The Greeks started the Olympics, but they also gave us the great philosophers, and you've got to take care of both." He would tell us stories of the Greek gods, and about the beauty of the body and beauty in the ideal. [...] (lk 27)

One observation that emerged was that weight training was a better confidence builder than, say, soccer. In soccer, sometimes you make a good kick and sometimes not, but in weight training, you know when you lift four plates that the next time you will be able to lift four plates. This predictability helped the kids gain confidence quickly. (lk 218-219)

[...] I was introduced to Eunice Kennedy Shriver, Maria's mother. The first words I blurted out were "Your daughter has a great ass." I always loved to say something outrageous things to people, but Eunice didn't even blink. "That's very nice," she replied. (lk 222)

It was the hardest training I'd ever done, which made it fun. (lk 252)

Ja minu lemmik:

So if I said, "I want to make a million per picture," it didn't automatically strike Maria as absurd. It just made her curious. "How are you going to do that?" she'd ask. (lk 242)

Üldiselt leidus raamatus märkimisväärseid seiku ja humoorikaid vahepalasid küllaga, kuid kel huvi, see lugegu ise. Isiklikult täitsa soovitan.
Siin on treiler:


Olgu veel lisatud, et kui ta seal lõpus ütleb: "...but this story you know. So are you ready for the story you don't?" - siis ma väidaks, et sisuliselt raamat räägibki üldsusele vähem või rohkem teada eduloost; detailid, seigad ja täpem mõttemaailm on siiski see, mida uut käeolev raamat Schwarzeneggeri kohta ennekõike pakkuda võiks. Hindeks pakuksin 5/5.
Ütlen veel, et eestikeelset tõlget ei oska siinkohal kommenteerida, st mõistagi ma ei vastuta tõlkest saadud lugemismulje vastavuse või mittevastavuse eest seoses siinse kokkuvõtva arvustusega.

Andmed: 
Arnold Schwarzenegger, Total Recall: My Unbelievably True Life Story; Simon & Schuster, 2013;
lehekülgi: 646.

Rein Raud "Vanem Paksem Tigedam"

Raamatus on kakskümmend viis lühikest jutukest, igaüks keskmiselt 2-6 lk pikk (või lühike). Tihtilugu või isegi enamasti on juttude lõpus ootamas ka puänt.

Ennekõike tahaks esile tuua kaht juttu, mis olid minu arvates tõeliselt geniaalsed:
On aeg (lk 24 - 27) ja Mis ei tapa (lk 74 - 77); samuti kogumiku viimane pala Esimene samm (lk 158 - 165). Samuti mainiks nt Revanši (lk 82 - 87) ning Igavik ja varjud (lk 92 - 95).

Mitmed jutud, tuleb tõdeda, olid mõneti ettearvatava 'puändiga', näiteks Näitus. Ja muuhulgas Ja tuleb kord, mis umbes poolepealt hakkas märku andma faabula võimalikust kulgemisest ning mulle isiklikult meenutas Charles Babbage'i (1791 - 1871) soovi elada kordki tulevikus ja näha, milleni tehnoloogilised saavutused on viinud, ning sedalaadi mõtetesse sisse elades võib tekkida tunne, et "mina olengi Charles Babbage'i (või kelle tahes) taaskehastus". Jutus näis olevat kujutatud sarnast liini: elada põhjalikult sisse kellegi elusse-toimetustesse, samastuda kadunukesega, et seejärel "fööniksina üles tõusta". Minu arvates ei tarvitse olla sedalaadi mõtteid väga mõelnud, et antud juttu lugedes hakata aimama loo käiku... ehkki, jah, iseenesest oli tegu päris kena kirjatükiga, kuid osa võlust läks etteaimatavuse nahka.

Jutu sisust olulisemaks võib vahel osutuda hoopis sõnastus, mis mõne jutukese lõpus annab kogu eelnevalt loetule omaette väärtuse (nagu näiteks Milan Kundera romaani "Identiteet" lõpulaused). Instruktsioon (lk 102 - 108):

[...] Itaalia restorani juurest vasakule keerates ta ehmus veidi, sest trepikoja väravad olid kinni, ja need võisid olla lukus, aga ei, nad avanesid tõukamise peale ning ka alt uks oli lahti. Täpselt kell seitse helistas ta korter 8 ukse taga.

Tüdruk avas mõne hetke pärast ja võttis tal kõvasti-kõvasti ümbert kinni.

"Nüüd ma sinust enam lahti ei lasegi," sosistas ta Karlile kõrva, ja Karl tundis, kuidas tüdruku lõhnaõli teda hulluks teeb.

Taamal, elutoas, olid malendid juba lauale üles seatud.

(lk 108) 

Ja Kivi (lk 124 - 128):

Noormees vaatas neiut, kelle roheliste silmadega sobis sõrmus nii, nagu olekski see tema jaoks tehtud.
"Mälestuseks tänasest päevast," võttis ta siis naeratades ennast kokku ja otsis põuest rahakoti välja. Müüja hakkas sõrmust oma raamatusse üles kirjutama.
"Aga oota," ütles noormees korraga. "Sinul on ju ainult stipp. Sinu üheksa protsenti on ikka tükk maad vähem kui minu oma. Teeme nii, et ma annan sulle pärast tagasi. Ma loodan, et nii võib?" küsis ta müüja poole pöördudes.
"Võib küll," noogutas müüja. "Ainult et siis olete kinkinud tütarlapsele raha, mitte sõrmuse."
Aeglaselt tegi neiu oma käekoti lahti.
"Sa siis ikkagi ei armasta mind enam," ütles ta kergelt ja justkui naljaga, nii et sõnade vahel oleva hirmu võis ka märkamata jätta.

(lk 128) 

Kokkuvõtteks: ühekordselt loetav ja eelpool mainitud palu ja lõike paneb uuesti üle lugema, kahju ainult, et kogu kogumik sama hea ei ole. Muidugi subjektiive hinnang, kuid umbes pooled olid minu jaoks huvitavad ning umbes pooled igavavõitu või ennustatavad või mitte-midagi ütlevad; ning kolm jutukest päris geniaalsed (viimastest teen endale koopia, et teinekordki veel üle lugeda).
Üldiselt niivõrd-kuivõrd ma Rein Raua loomingut olen lugenud (Wend 2008 ja Rekonstruktsioon 2012), siis mulje iga korraga aina paraneb. Et teosed on niivõrd erinevad - nagu ka siin kogumikus - siis tekitab huvi ka autori teiste raamatute vastu.

Andmed: 
Rein Raud, Vanem Paksem Tigedam; Mustvalge, 2013;
lehekülgi: 165.

Alain de Botton "Armunu esseed"

See raamat jäi mulle silma juba aastate eest mil nimi Alain de Botton ei öelnud mulle veel midagi.
Meeldib käia nii raamatupoodides kui raamatukogudes, olla vähemalt ülevaatlikult teadlik sellest, kas ja millist kirjandust on saadaval ja mida on aegade jooksul kirjutatud ja avaldatud. Prantsuse ilukirjandusest kuni uuemal ajal populaarteaduslike tekstideni välja.
Tollal jäi oma paari-kolme nädala jooksul "Armunu esseed" mulle silma, teinekord ka kätte, kuid eelarvamusest kaanepildi järgi sattusin alles hiljem seda põhjalikumalt sirvima. Sisukorra esimesed peatükid näevad välja näiteks sellised:

1. peatükk ROMANTILINE FATALISM
2. peatükk IDEALISEERIMINE
3. peatükk VÕRGUTAMISE ALLTEKST
4. peatükk AUTENTSUS
5. peatükk MÕISTUS JA KEHA
6. peatükk MARKSISM
...
Mul ei ole palju lemmikraamatuid - kui ehk Irving Stone'i "Elujanu" van Goghi elust, Valdur Mikita "Lingvistiline mets", Michel Houellebecq'i "Elementaarosakesed", Richard Dawkinsi "The Ancestor's Tale" või teaduslikumat laadi Iain McGilchrist'i "The Master and His Emissary: The Divided Brain and the Making of the Western World" välja arvata - liiati veel neid, mida tõesti siit-sealt uuesti lugeda või ka teistele soovitada. Viimaste hulka kuulubki vist ainult "Armunu esseed".
Tõsi, ma olen seda sisuliselt vaid üks kord otsast lõpuni lugenud, kuid teinekord on tekkinud tunne, et peaks leidma aega, et seda veel lugeda. See on raamat, mis tõenäoliselt ei ütle otseselt midagi uut, kuid toob välja selle, kuidas me alateadlikult mõtleme ja mida justkui teame, kuid pole ehk alati teadvustanud. Kui koolides määratakse noortele kohustuslikku kirjandust, siis minu arvates see raamat võiks olla üks neist. Ehkki, jah, asja "kohustuslikkus" võiks sellisel juhul kõik väga ära rikkuda. Või ehk ka mitte.

S. rääkis mulle mõni aeg tagasi ühest "selgeltnägijate" saatest mida oli sattunud juhtumisi vaatama. Kumbki meist ei usu sellistesse asjadesse, kuid seda kummalisem ja seda rohkem inimlikkust kajas sealsest näitest (miskipärast kiputakse seda ülimat inimlikkust sildistama kõikvõimaliku müstilisusega, selle asemel et vaadata hetkeks natuke sügavamalt iseenda sisse, natuke ausalt järele mõtelda ja saada ehk jälile sellele, mida võiks nimetada "inimese loomuseks" - aga, jah, eks ka see ole osake inimlikkusest, see pisuke - ma julgen öelda, et - mööda vaatamine. Aga see selleks: jutuga edasi).
Saates olnud keegi noormees, kel olla raskusi kaaslase leidmisega, nõnda pöördunud too "selgeltnägijate" poole, et selgitada välja need kummalised jõud mis peategelase üle oma vingerpussi mängivad ja aidata ehk üheskoos halva õnne vastu miskit ette võtta. Ja mõne hetke pärast mööda Tallinna kesklinna "lantimist" oligi endisel hädalisel käevangus keegi turistist tütarlaps; ja noormehel õnnis nägu ees nagu oleks leidnud elu armastuse. Võib-olla tõesti. Kuid ümberjutustus sellest pani mind mõtlema seoste olulisusele ja sellele, et kas on ikka tegu armastusega kahe inimese vahel.

Armastus on suhe - st seoste kogumik - ning omab oma tähendust läbi dialoogi, tähenduste, seoste ja kogemuste, mida asjaosalised teineteise vahel jagavad. Filosoof (ja ka Alain de Botton on filosoof) Alain Badiou on kirjutanud selle kohta küllaltki tabavalt raamatus "In Praise of Love" (2012) - küsimus ei ole mitte ühes indiviidis, vaid kahe indiviidi erinevuses:

One could say: my love's main enemy, the one I must defeat, is not the other, it is myself, the "myself" that prefers identity to difference, that prefers to impose its world against the world re-constructed through the filter of difference.
(lk 60)
Dramas in love are the sharpest experience of the conflict between identity and difference.
(lk 62)

Nii nagu kronoloogiline ajalugu või "faktide" tühipaljas loetelu võib jätta meid külmaks ega anna kokkuvõttes mingit informatsiooni, nii sünnib igasugune teadmine faktidevaheliste seoste abil. Ilmselt siin ongi erinevus ingliskeelsete sõnade "knowledge" ja "wisdom" ehk "teadmiste" ja "tarkuse" vahel. Ja see tarkus - see seostatus - ei pruugi alati olla alati teab-mis ratsionaalne, küll aga on see ühendav, siduv ja minu arvates miski, mis suures osas annab olemisele mõtte: the need to feel connected, nagu astrofüüsik Neil deGrasse Tyson selle kohta ehk ütleks. See on see hetk, mil miski on tõeliselt oluline ja asendamatu, millega on isiklikud mälestused, seosed ja suhe kõige paremas mõttes - kahepoolne suhe. See vist ongi see mida nimetatakse armastuseks. Kuid veidi enda ümber ringi vaadates (tõsi, vahel ka enda sees) võib tekkida tunne, et see kõige olulisem kahepoolsuse aspekt võib sealt teinekord kaotsi minna.
Ja justnimelt see kahepoolsuse teadvustamine on minu arvates Alain de Bottoni raamatu kõige olulisem... võime (ma ei oska seda hetkel teisiti sõnastada, sest autori kavatsusi ei tea ja eks igaüks loeb raamatut mõneti erinevalt). Ehkki, jah, vahel tekitab omajagu ka hirmu see "armastuse dekonstruktsioon", kuid kokkuvõttes õnnestus de Bottonil minu arvates oma raamatuga saavutada parim: kui lugejal endal ja tekkivatel seostel on siiski alust ja kirjutatu seostub lugeja enese isiklike "armunu esseedega", ega mingit laadi enesepettega - jah, siis on võit igal juhul garanteeritud, sest miski nii oluline nagu suhe kahe inimese vahel, olgu siis tegu sõprus- või armusuhtega, võiks olla ju ka teadvustatud ja seeläbi paremini kaitstud ja usun, et ka õnnelikum.

Senine jutt ei rääkinud mitte niivõrd raamatust, vaid koosnes pigem minu isiklikest mõtetest selle kohta, mida võiks nimetada armastuseks ja mida armastuseks võiks üldse nimetada, aga ma miskipärast usun, et de Botton nõustuks minu jutuga - ja see ühine keel ongi siin vahest kõige olulisem.

Sest, jah, inimene võib end petta väga mitmel erineval viisil, aga oluline on, et kõneall olevad seosed peavad elama, peab säilima see unikaalsus ja dialoogilisus, info vahetus, vastasel juhul võib asi muutuda vägagi... noh, ütleme nii, et ühepoolseks. Vaimne rikastumine saab tekkida vaid siis kui andmine-saamine on omavahel tasakaalus ja inspireeriv, julgustav ja - lihtsalt ilus ning armas ja armastust väärt.
Ühendada nii iseenda kui Teise sisemaailma kõige paremal viisil, teha sellele "suhtele" (olgu siis tegu mistahes suhtega) väike (enese)analüüsil põhinev värskenduskuur - ma usun, et see on käosoleva raamatu väärtus. Ja ennekõike loodan, et lugeja taipab peagi, pärast nii siin- kui sealpool toimunud mõttemõlgutust, et: jah, neis seostes Temaga on midagi väga-väga armastusväärset; ja see on miski, mida on oluline teada, teadvustada ja hoida.
Peaasi, et jäädakse kokkuvõttes iseendaks. Mõlemapoolselt.

See "kokkuvõte" - pigem järelmulje - pole üldse selline nagu algselt kavandatud, aga ma loodan, et ma ei pannud oma seostetulvaga väga puusse. Kuigi võimalik, et ka panin, sest lugemisest on möödunud aastaid.
Ilmselt võib öelda, et lugeja läbib raamatus teekonna läbi "armumise ajaloo", koos oma võlude ja vigadega; ja kõik selleks, et õppida, sest õppida armastusest on palju ja kui miski on õppimist väärt, siis ma usun, et just armastuse vallas.


Andmed: 
Originaal: Alain de Botton; Essays in Love; Picador, 1993;
tõlge: Armunu esseed; Olion, 2002;
lehekülgi: 200.

Valdur Mikita "Teoreem"

"Teoreem" on esimene teos, mille Valdur Mikitalt ette olen võtnud.
Seekord lühidalt: kahtlemata lugemist väärt, kuid kas just korduvalt lugemist väärt, see on iseasi. Nii ehk naa küllaltki nauditav lugemine; minu arvates eriti esimene novell.

Kuid paar stiilinäidet, mis silma jäid:

See kühmjas moodustis, mis asub inimkeha lateraalses osas ja meenutab mingi tobeda kokkusattumuse tõttu suuraju sagaraid, on vaieldamatult kõige geniaalsem paik, looduse kõige uskumatum leiutis. Maailma keskpunkt asub perses. See on ühekorraga nii ostukeskus, logiraamat kui sorteerimisjaam. Perse on loodusnähtus, loodusseadus, looduskaitse all olev reservaat ja mõtlemise häll, ainus paik mida inimesel pole õnnestunud täielikult tsiviliseerida. Just seepärast on taguots tegelikult inimkonna kõige võimsam ja kõige kreatiivsem tähendusgeneraator. Maailma persestamine on aju üks vanimaid algoritme, mille kaudu inimene ümbritsevast keskkonnast teadmisi ammutab.
(lk 76)

Ja veel:

varastatud Kurbade Silmadega Meeste kojaülemalt 
Kujutlusrännud läbi paljaid unelevaid naisi täis raamatukogude. Keel on ihu pikendus, nii on ka kiri keha pikendus, raamatud kasvavad välja ihust, head raamatud on kirjutatud mõistagi naise häbemele, kuhugi mujale ei saagi neid kirjutada, häbemekarvad on tähed, mis on raamatust välja pudenenud. Kirjasõna on erootika, borgeslik erootika, universaalne ja kõikjaleulatuv. Lugemine on seksuaalne toiming, jumalik ühe armastatuga. Lugemise mõte on lugeja viia alasti kehade riiki, panna niiviisi inimene puhtasse raamatusse. Naine kui labürint, kui kosmiline mõistatus. Lugeda ja seksida, seksida ja lugeda. Ja käia vahetevahel ojast vett joomas. Parim, mis maailmas olemas on, on seksida nõnda, et on lihtsalt palju aega, lõpmatult aega koos naerda ja pajatada teineteisele imelisi, uskumatuid lugusid. Kõige kaunimad lood, mida inimesed räägivad, on need, mida nad jutustavad voodis lebades, õrnalt teineteise külge klammerdunult, siis kui keha on pööraselt õnnelik. Ja nende lugude taustaks on peaaegu alati metsik maastik, torm, murdlained ja otsatu kaljumäestik, kohinal pimedusse viiv teekäänak. Niisugune on lõputult kaasakiskuv, traagilise seemnega, kuid siiski õnnestav teekond. Jutustada lugusid, sosistada neid tasa kõrva pilkases pimeduses, laulda ilma sõnadeta, laulda maailmast, kus kõik on sees. Koduks võib meeste puhul nimetada mistahes eksistentsi vormi siin maa peal, mis annab meestele põgusa pelgupaiga nende lõpmatus üksinduses.
(lk 98 - 99)

Siit ehk kumab hästi välja, et novellides on küllaga nii fantaasiat, jaburust, ilu, tõde, absurdsust ja teinekord ka roppust. Olgu, viimast on päris palju. Näiteks teine novell ("Nõia teoreem") algab järgmiste sõnadega:

I peatükk 

Õieti on järgneva loo nimi "Lugu nõiutud fallosest". Kellele säärane pealkiri eriti ei istu, võib selle asemel kasutada ka nimetust "Võlutüra", kuid see ei muuda vähimalgi määral tõsiasja, et järgnevad leheküljed pajatavad ebahariliku loo nõia sugutist.
(lk 45)

Ja edasi, täiesti omaette pärl:

varastatud briti koolitajalt 
Taguge endale pähe - müük on pornograafia!
Enamik teist on kogenud seda tuttavat müügimehetunnet. Te lähete kundele pakkuma näiteks hambapastat, aga teie otsaette on suurte tähtedega kirjutatud: MA OLEN MAAILMA KÕIGE SUUREM TÜRA!
(lk 93)

Ehkki esimesest novellist ei ole siin kajastatud ühtki tsitaati, meeldis mulle esimene novell oluliselt rohkem, pealkirjaks: "Jänesekapsa teoreem". Aga kel tekkis huvi, see lugegu ise. Täesti soovitamist väärt, seda enam, et tegu võrdlemisi lühikese raamatukesega.
Ja mis kulda väärt: olgu huumori ja fantaasialennuga kuidas on, olgu ka pornograafia ja seksistseenidega kuidas on, olgu ka roppustega kuidas on, aga Mikita sõnastus on liigagi tihti nõnda tabav, et paneb teksti justkui elama ja viib lugeja kusagile paralleelmaailmadesse rändama, seepärast soovitakski seda novellikogu lugeda. Mina igaljuhul kavatsen seepeale ka ülejäänud (ja loodetavasti tulevad) V. Mikita teosed läbi lugeda...:)

P.S. Vaata ka Varraku raamatublogi lehte antud teemal.


Andmed: 
Originaal: Valdur Mikita, Teoreem; Hm, 2011;
 lehekülgi: 128.

Rebecca Skloot "The Immortal Life of Henrietta Lacks"

Tegu on raamatuga, mille juurde sattusin võrdlemisi juhuslikult: Apollo raamatupoes ingliskeelsest kirjandusest (vist peaasjalikult elulugudest) koosnevat raamaturiiulit sirvides. Raamatuselgadele pilku peale heites jäi silma nimi "Henrietta". Tegu on nimega, mis võõrkeelsetest nimedest mulle kuidagi silma ja meelde on jäänud, lihtsalt kui ilus nimi - Henrietta!
Võtsin raamatu pihku ja lugesin tagakaanelt:

Her name was Henrietta Lacks, but scientists know her as HeLa. Born a poor, black tobacco farmer, her cancer cells - taken without her knowledge - became a multimillion-dollar industry and one of the most important tools in medicine. Yet Henrietta's family did not learn of her 'immortality' until more than twenty years after her death, with devastating consequences... Balancing the beauty and drama of scientific discovery with dark questions about who owns the stuff of our bodies are made of, The Immortal Life of Henrietta Lacks is an extraordinary detective story in search of the soul and story of a real woman, whose cells live on today in all four corners of the world. 

Koheselt - üksnes pealkirja ja kirjelduse järgi - ma veel raamatut ära ei ostnud, enne veel sirvisin Amazonist review'sid. Silmajäänutest eranditult kõik olid üdini kiitvad! Ja peab ütlema, et nüüd - olles raamatut lugenud - ühinen nende kiidusõnadega.


Lähemalt:
raamatu proloog algab järgmiselt:

There's a photo on my wall of a woman I've never met, its left corner torn and patched together with tape. She looks straight into the camera and smiles, hands on hips, dress suit neatly pressed, lips painted deep red. It's the late 1940s and she hasn't yet reached the age of thirty. [...]
Beneath the photo, a caption says her name is "Henrietta Lacks, Helen Lane or Helen Larson."
(lk 1)

Raamat on kaasahaaravalt ja huvitavalt kirjutatud, iga peatükk kannab endas midagi, mida on põnev lugeda: olgu siis tegu ajalooliste ning täpsete ülevaadetega tollasest olustikust ja meditsiini arenguloost või emotsionaalselt siduvate kirjeldustega peategelaste eludest. Kusjuures, pole vist tarvis lisada, tegu pole fiktsiooniga, ennekõike on tegu ajaloolise uurimusega, mis on ilukirjanduslikku vormi valatud ("fiktsionaalsus-mittefiktsionaalsus" on teatavasti lai mõiste ja vaieldav teema). Autor kirjutas raamatut u 10 aastat ja viis selle käigus läbi tuhandeid tunde intervjuusid Henrietta sugulaste ja sõpradega, lisaks viitab raamatu lõpus küllalt põhjalikule bibliograafiale.
Ehkki mul polnud raamatu osas otseseid ootusi, siis sellegipoolest üllatas loetav oma ülimalt siira inimlikkusega. Ja eks sai ju nõnda ka lugu alguse: 16. aastaselt mil autor oma bioloogia õpetajalt esmalt kuulis HeLa vähirakkudest, mis pärinevat naisest nimega Henrietta - st HEnrietta LAcks.
Rebecca sellega loomulikult ei leppinud. Mis moodi keegi Henrietta? Pluss rida hulk "Mis?" ja "Kas?" küsimusi mis võivad tekkida kui inimest vähegi huvitab see taust, mille najalt Henrietta lugu võrsub...
Ja olgem ausad: see taust on ju huvitav! - esimesed inimrakud, mida õnnestus 'elus hoida' ja sisuliselt lõputult paljundada, 50ndate Ameerika, esimsed suuremad sammud meditsiinis (meenutagem, et 53ndal aastal n-ö muugiti esmakordselt lahti DNA struktuur, jõudes seeläbi "elu saladuseni" - avastajateks James D. Watson ja Francis Crick. Richard Dawkinsi arvates on see tõenäoliselt üks olulisemaid avastusi üldse!), jne. 

Kokkuvõtvalt: raamatus on puudutatud teemadena kajastatud nii meditsiini arengut viimase u 60 aasta jooksul (nõnda kaasahaaravalt ja loogiliselt, seostatult ja põhjendatult, muusse teksti mätsitult, et lugedes ei saa ise arugi, et nüüd on see hetk, mil räägitakse ajaloolisest taustast), tolle ajastu rassismi-ilminguid; kuid ennekõike on lugu Henriettast ja tema tütrest Deborah'st, kelle läbielamistele püütakse kogu hingest kaasa elada ja kelle elukäiku püütakse mõista.


Kui sellele raamatule peaks andma hinde kümne palli skaalal, siis mina annaksin kõhklemata 10/10st. Ja kui kellelgi tekkis huvi (teil, kes te mind tunnete), siis raamat on mul täitsa olemas, ehkki pisikese minupoolse reklaami ja vaimustusõhina tõttu on praegu järjekorras juba kaks inimest.
See on raamat, mis naljalt ei unune ja sealsed sündmused võivad tõenäoliselt ühel või teisel viisil lugeja elu saatma jääda: kas Henrietta kui isiksuse meenutustest, ajaloolisest infost, või tõsiasjast, et sisuliselt kõik maailma inimesed on Henrietta "HeLa rakkude" uuringute tulemusena kõiksugu ravimite ja meditsiini arengu tõttu kasu saanud...!

Raamatu kohta on autorilt ka küllalt hea 'treiler':



Andmed:
Originaal: Rebecca Skloot, The Immortal Life of Henrietta Lacks; Pan Books, 2011;
lehekülgi: 432.

Hervé Guibert "Sõbrale, kes ei päästnud mu elu"

Mõtlesin, et kasulik oleks küll kirjutada värskeltilmunud raamatutest, kuid ometi jääb silma ka midagi vanemat. Seekord Hervé Guibert'i "Sõbrale, kes ei päästnud mu elu". Raamat tuli teemaks ühes Foucault'-teemalises loengus/seminaris. Nimelt:

vihjates autori eluaastatele (1955-1991) ja ühtlasi faktile, et autoril oli AIDS, et ta elas Prantsusmaal, siis, jah, teil on õigus: "lugeja ei eksi - ja seda ka autor ei varja - et tegelaskuju nimega Muzil ei ole keegi muu kui Michel Foucault, kellega autor tutvus isikilikult 1977. aastal."

Kuid teosest ei tasu loota Foucault' elulugu, pigem - ja tegu on ju autori autobiograafilise romaaniga - figureerib Foucault loos vilksamisi, peamiselt seoses Foucault' haiguse ja viimaste aastate ning surmaga.

Ühtlasi saadab raamatut ühe kummalise asjana - minu jaoks - üks pikimaid lauseid, mida ma elu sees olen lugenud (lk 31-33, seega u 3 lk; kuigi ma kahtlen kas see oli taotuslik, pealegi võis siinkohal tegu olla tõlke iseärasusega - kusjuures sellegipoolest oli tekst ladusalt loetav). Sekka mõned humoorikad kohad, näiteks hetk, mil peategelane Hervé mainis Muzilile (st Foucault'le) AIDSi, mille peale too:
[...] kukutas ennast pöörates pöörases naeruhoos kanapeelt põrandale: "Vähk, mis võtab ainult homosid, ei, see oleks liiga ilus, et olla tõsi, ma suren naeru kätte!" (lk 12)

Või: "Doktor Chandi oli mind hoiatanud, et tolle teenistuse õed on väga lahked. Kahtlemata olid nad seda temaga, kui ta käis seal kolmapäeva hommikuti haigeid vastu võtmas." (lk 35)

Või pisut musta huumoriga vürtsitatut:

"Doktor Chandi, kellelt ma olin telefoni teel Claude-Bernard'i haiglasse minekuks streigipäevi arvestades täpsemat juhatust küsinud, kuna olin paberitüki kuu aega varem tehtud täpsete märkmetega kuhugi ära kaotanud, see doktor Chandi oli öelnud mulle lihtsalt: "Ah jaa, teie vereanalüüsid, kas need on juba homme? Jumal, küll aeg läheb ruttu!" Ma mõtlesin pärast, et kas ta oli öelnud selle lause meelega, tahtes mulle mõista anda, et mu aeg on nüüd juba loetud ja et ma ei peaks seda raiskama, kirjutades mingi teise nime all või kellestki teisest peale enda [...]" (lk 34)

Sellegipoolest on tegu ennekõike AIDSikirjandusega, nii nagu tutvustab seda raamatu lõpus saatesõnana Tõnu Õnnepalu. Nii nagu romantismi ajal oli selleks "uue elukogemuse andjaks" ning kaasnähuks tuberkuloos (nt Turgenevi "Eelõhtul"), siis nüüd on selleks "uueks ja müstiliseks haiguseks" AIDS:

"Usuti, et uus (vähemalt pärast orgiat uus) on ka tunnetusvõimalus, mida see dramaatiline haigus oma kindla, kuid pikatähtaegse surmaga pakub; et taasavastatud surm võib anda mingi uue elu kunstidele, heita uut valgust pärastsõjaaegsetele ideedele indiviidist, tema vabadusest, tema seksuaalsusest ja ajaloost." (lk 173)

Ja tõepoolest, teos mõjub küllaltki "tõetruult", ilmselt piisab kui vihjata üksnes sellele, et autor suri juba järgmise aasta detsembris pärast teose ilmumist.

Kõige paremini võtab seda muidugi kokku T. Õ. saatesõna lõpuosa:

"Mis puutub kirjandusse, siis pole AIDS ise muidugi ei parem ega halvem kui mistahes "aine". Sellisena pole tal õigupoolest mitte mingit tähtsust, selles mõttes on ta vaid (juba) mööduv moevool, nii nagu on moes olnud näiteks kurtisaanide-romaanid või talupojaromaanid. Kirjanduse ülesandeks pole jutustada meile, mis on AIDS, ega ka mitte "kirjeldada" AIDSihaige spetsiifilisi kannatusi. Kui kirjandusel on mingi ülesanne, siis on see aidata meil näha meie enda hinge. Vahendid ja "aine" võivad sealjuures olla nii- või naasugused, täiesti ükskõik missugused. Ka Hervé Guibert'i AIDS on tal lihtsalt käepärast kui saatus, on tõepoolest tema "aine", tema savi. Guibert oli ka fotograaf, on avaldanud fotoraamatu Ainus nägu. Nendel piltidel pole AIDSist sõnagi (sest piltidel pole sõnu), aga nägu, mida nad püüavad, on siiski seesama, tuttav." (lk 175)

Mõned silmajäänud momendid:

"87. aasta 31. detsembri keskööl me suudlesime üksteist Alibi baaris, Jules, Berthe ja mina, ja vaatasime üksteisele silma. Imelik on uut aastat pühitseda, kui on reaalne oht, et tervet seda aastat sa näha ei saagi, pole vist piiripealsemat olukorda kui selline; et sellest terve nahaga välja tulla, peab ilmutama teatavat loomulikuks teeseldud uljust, välja ütlemata jätmise kahemõttelist avameelsust, kokkuleplust tagamõtete osas, mida katab naeratuse krohv ja mida vannutakse ühises naerus, sellal kui uusaastasoovid värelevad saatuslikust kuigi kergemeelseks tehtud pidulikkusest." (ptk 48 algus, lk 89)

"Me sattusime kohe portreele, mille nimeks oli "Kurb väike poiss" ja mis oleks kindlasti võinud olla lapsepõlveülesvõte Muzilist, keda ma polnud pildi peal kunagi selleealisena näinud: õpihimuline ja melanhoolne ilme, korraga jonnakas ja nõutu, endassesuletud, aga kogemustejanune." (ptk 32, lk 63)

""See on tõsi, et ta on surnud? Ah? Ta on ikka surnud, jah?" Kõige vähem tahtsin ma vastust kuulda, ma andsin juba jalgadele valu. Ma kihutasin Austerlitzi sillale, röökides kõigest kõrist seda Fran´aoise Hardy laulu, mille Etienne Daho mulle oli õpetanud:
"Ja kui ma lähen ära enne sind,
Siis ole kindel, et ma olen ikka seal
Ma saan üheks vihma, tuule,
Päikese ja elementidega,
Et peatada aeg.
Õhk saab soojaks ja kergeks,
Just nagu sulle meeldib
Ja kui sa ka kohe aru ei saa,
Siis varsti tunned sa mu ära,
Sest ma saan kurjaks ka,
Ma heidan ühte tormiga,
Et sul hakkaks külm ja paha
Õhk saab sama hirmsaks kui mu valu.
Ja kui sa ikkagi unustad meid,
Siis pean ma sinnapaika jätma vihma,
Päikese ja elemendid
Ja päris maha jätma sinugi
Ja maha jätma meid,
Nii et õhus pole enam muud kui tuul,
Tuul nagu unustus."

(ptk 37, lk 69)

"David ütles mulle, et Stéphane pooks ennast meeleheitest üles, kui ühel päeval peaks AIDSivastane ravim leitama. Ma kohtasin üht vana psühhiaatrist sõpra, kes töötas tema ühingus ja kes oli, nagu ta mulle jutustas, leidnud kavala nõksu AIDSihaigetega rääkimiseks, ta nimelt ütles neile: "Ärge katsugegi mind veenda, et te pole sel või teisel haigusele eelnenud eluhetkel surra soovinud! Psüühilised faktorid on AIDSi vallapääsemise juures määravad. Te olete surma tahtnud ja palun väga, siin ta ongi."
(ptk 45, lk 86)

"Üks haiglaõde nabis mu koridoris kinni ja ütles, et mul pole õigust seal ilma eelneva loata olla, sest ma pole lähisugulane, ma pidavat käima arsti juures ja loa võtma, külastajatel hoiti silma peal, sest kardeti, et mõni raipeõgija pääseb Muzili pildistama."
(ptk 36, lk 67)

"Kui küree maja ukse lahti tegi, nägi ta kohe trepiotsalt, täpselt oma esimese pilgu vaateväljas, mida raamisid uksepiidad, kanapeel külitavat paljast Poeeti, kes tõusis püsti, et tal viisakalt ja pisut külmalt kätt suruda. Mina varitsesin samal ajal küree reaktsiooni, jah, talle oli esimest korda tema kirkliku karjääri jooksul antud näha tõelist nägemust: ta oli pimestatud, korraga rabatud ja elustunud sellest pimestusest, valmis põlvili heitma. Et ennast koguda, haaras ta laualt Dante Põrgu, mille kaanejoonistus kujutas segiläbi alla pudenevaid ingleid, neid reetjaid ja langenuid, ning lausus: "Kuradit pole olemas, see on puhtalt inimeste väljamõeldis." Ta tegi ettepaneku, et me tuleksime kiriklasse šampanjat jooma ja üksteisele oma uusaastasoove soovima."
(ptk 48, lk 91)

"Me olime Jules'iga lõpuks otsustanud teha selle kuulsa HIV-positiivsuse testi, mida nõudvaid ettekirjutusi oli juba terve virn nende viimaste aastate jooksul doktor Chandi sahtlisse kogunenud. Vähemalt 1988. aasta jaanuaris oli Jules veel kindel, et me mõlemad oleme HIV-negatiivsed ja et doktor Chandi on märatseja hull, kes tänu oma ebakompetentsusele patsiente ilmaasjata hirmutab. Sellepärast ta tahtiski, et me selle testi teeksime, eriti mina oma iseloomu juures: see rahustaks mind. Ka David, kes polnud mu haigusi kunagi uskuda tahtnud, ütles mulle irvitades, et see oleks mulle paras põnts, kui mind seataks fakti ette, et ma olen HIV-negatiivne, mis osutaks ühtlasi mu seksuaalkogemuste vaesusele, ja et ma oleksin siis sunnitud ennast ära tapma, meeleheitest, et ma pole HIV-positiivne."
(ptk 49, lk 92)

"Ta ootas, kuni ma omadega valmis sain. Õde küsis, täpsustades andmeid mu kaardil: "Mis ajast saadik te oma HIV-positiivsusest teadlik olete?" Ma olin nii üllatunud, et ei suutnud vastata. Analüüside tulemused pidime me kätte saama kümnekonna päeva jooksul, veel enne testi tulemust, ja täpselt nii kaua pidin ma elama teadmatuses või teadmatuse teeskluses [...]."
(ptk 49, lk 94)


Kokkuvõttes ja üldjoontes, minu lugemismaitse järgi: nii sisult kui stiililt mitte just ülemäära nauditav lugemine, kuid omal autobiograafilisel moel kahtlemata midagi ainulaadset. Kes juhtumisi otsib raamatust Foucault' elulugu, siis ka seda raamat ei paku (ega peagi pakkuma, sest mõistagi pole tegu Foucault' autobiograafiaga).
Samas mainiks (et mitte öelda: soovitaks!) siia juurde ka kohe Susan Sontagi Haigus kui metafoor. Aids ja selle metafoorid.


Andmed: 
Originaal: Hervé Guibert, À l'ami qui ne m'a pas sauvé la vie"
Editions Gallimard, 1990;
tõlge: Sõbrale, kes ei päästnud mu elu; Tallinn, Kupar, 1996;
lehekülgi: 175.

Peter Stamm "Agnes"

Tegelikult selle n-ö arvustuse oleks võinud ka kirjutamata jätta, kuid raamatus oli vähemalt üks lause (või stseen), mis oma geniaaluse ja sõnastusega minu arvates vääris tervet raamatut. Ka lõpp pole iseenesest laita, viitab küllalt kummalisel kombel teose alguses olevale motole

St. Agnes! Ah! It is St. Agnes' Eve - 
Yet men will murder upon holy days. 

John Keats 

millega ma loodetavasti lugeja ootusi ei peta, kuid mille pärast ma isegi väga ei muretse, sest üldkokkuvõttes teose kohta just kiiduavaldusi ma siin andma ei hakka. Samuti on minu arvates palju öeldud kui raamatu sisu kohta on kirjutatud, et raamatus "hakkavad piirid kirjanduse ja tõsielu vahel üha ähmasemaks muutuma" (vastava kirjelduse leiab muuhulgas ka nt siit). Ehk on asi minus, et ei leidnud ma raamatust mingit ähmasust, ehkki lugesin selle pilguga ja kruvisin oma ootusärevust, et... - aga ei midagi: jutus toimunu ning jutustuses jutustatu olid omavahel liigagi arusaadavalt eraldatud.

Stiililt meenutas Milan Kunderat (olemata kirjandusteadlane vms, ei julge ma seda siiski liialt valjusti öelda), st kubises justkui "igapäeva elu pisiasjadest, mis teadud nurga all saavad tähenduslikeks ning saavutavad vastava sügavuse", kuid - olles lugenud enamus eesti keelde tõlgitud Kundera teoseid ja olles mõnda aega tema suht suur austaja - siis võrreldes Kunderaga olid Stammi teksti pikitud 'mõttekäigud' küllalt mannetud. Seega ei olnud siinkohal mürginool suunatud teps mitte Kundera, vaid Stammi pihta. Ehkki midagi veidi pärlisarnast kohati siiski leidus:

Kui ta luges, oli ta teksti niivõrd süvenenud, et ei vastanud, kui ma teda kõnetasin. Siis värelesid üle tema näo tunnete vihjed, loetu kajad. Ta naeratas või surus huuled kokku. Aegajalt ta ohkas või kortsutas tusaselt laupa.
Agnes näis märkavat, et ma teda jälgin, kuid ei öelnud midagi. Ma arvan, et tal oli selle üle hea meel. Mõnikord vastas ta minu üllatunud pilkudele naeratusega, kuid edevuseta. (lk 48) 

Mind on alati kütkestanud lugevad inimesed, nende näoilme ja nende (isegi mitte-teadlik) jälgimine; nõndasamuti ka pildid, kus neid kujutatakse!
Tekstist kumasid siiski valdavalt läbi võrdlemisi stampideks kujunenud kujundid:

"Õnne maalitakse täpikestega, õnnetust kriipsukestega," ütles ta. "Kui sa tahad kirjeldada meie õnne, siis tuleb sul teha palju-palju pisikesi täppe nagu Seurat'l. Ja seda, et see oli õnn, on näha alles distantsilt vaadates." (lk 55) 

...millesarnaseid saab ju sisuliselt lõputult produtseerida (kas leidub üldse kujundit, mida õnnega võrreldud pole?). Kuigi ma ei väida, et tsiteeritud kujund otseselt halb oleks olnud, kuid see oli minu arvates üks parimaid kogu teksti kohta!

Küllaga leidus igapäevast, kuid siiski tabavat:

"Sina ei armasta mind ja mina ei armasta sind. Sel polegi tähtsust," ütles ta naerdes. "Peaasi, et meil on tore olla." (lk 83) 

või:

Kui ma nüüd Agnese juurde lähen, siis alatiseks, mõtlesin ma. Seda on raske seletada - ehkki ma teda armastasin, olin koos temaga õnnelik olnud, oli mul ainult ilma temata tunne, et olen vaba. Ja vabadus oli mulle alati olnud tähtsam kui õnn. Võib-olla see oligi see, mida mu sõbratarid olid nimetanud egoismiks. (lk 86) 

Olgu siinkohal täpsustatud, et üle-eelmise lõigu mitte-armastamise-jutt ei käinud mitte Agnese, vaid Louise'i kohta. Jah, üksjagu seebikas.
Ehkki romaan olla küllalt tunnustatud, siis minu arvates liialt ennustatav ja kogu oma liigses tavapärasuses pigem igavavõitu lugemine. Välja arvatud humoorikas lõik, millesarnase peaks vist iga noormees (siiski naljaga öelduna!) endale laveerimiseks pähe tuupima (nagu mina seda juba teinud olen):

Pargis oli palju kanaleid ja järvi ning meil ei tarvitsenud kordagi kuigi pikalt kõndida, kui jõudsime ikka jälle vee äärde, istusime maha ja rääkisime juttu. Ütlesin Agnesele, et ta näeb täna välja teistsugune kui tavaliselt, ja tema vastas, et oli oma tukka lõiganud. Siis tuli mul teda kinni hoida, et ta saaks väikese järve vee kohale kummarduda ja oma peegelpilti silmitseda.
"Kas on kole?" küsis ta.
"Ma ei arva, et põhjus oleks selles." (lk 44-45) 

Viimane lõik oli peatükist 11, peaks kunagi järele uurima, et kuidas see originaalis võis sõnastatud olla. Kokkuvõttes olig tegu siiski võrdlemisi loetava raamatuga, seda enam, et haarasin selle raamatukogust juhuslikult; ehk peitus osa loetavusest ka selles, et ootasin koguaeg "millal siis piirid kirjanduse ja tõsielu vahel ähmastuma hakkavad" - kuid nagu ütlesin, siis sisuliselt seda ei juhtunudki. Sellegipoolest oli lõpp omamoodi tore. Ja vaid 124 leheküljelise raamatu kohta ehk siiski väärt kättevõtmist. Ajaviiteromaan. Kuid mitte midagi enamat.

Maitsed ja arvamused on muidugi erinevad. See siin oli minu (võrdlemisi kriitiline) pilk.


Andmed: 
Originaal: Peter Stamm, Agnes; Hamburg 1998;
tõlge: Agnes; Tallinn, Varrak, 2010;
lehekülgi: 124.